TÄISPIKA FILMI DEBÜTANT: Priit Pääsukese seni tuntuim linatöö oli mitmel festivalil pärjatud lühifilm „Must Peeter“ (2008). Foto: Tiina Kõrtsini
Film
22. oktoober 2017, 16:13

Režissöör Priit Pääsuke: filmisime „Keti lõpu“ 13 päevaga ja peamiselt ühes kohas (14)

„Parim nali oli see, kui koolipoisid tulid päriselt meie võttekohta burgerit ostma,” jutustab Priit Pääsuke, kelle lavastatud mängufilm „Keti lõpp“ hargneb parkla kõrval kiirtoidurestoranis Kett, mis võtete jaoks spetsiaalselt ehitati. „Olime muidugi meelitatud, aga rekvisiitburgerid olid jääkapis ja burksi pakkuda ei saanud,“ muigab režissöör.

Reedel kinodesse jõudnud koomiline draama näitab üht päeva majanduskriisis kiratsevas burgerirestoranis. Külastajad – igaüks neist justkui meeleheite piiril – tulevad ja lähevad. Kõige tunnistajaks on ettekandja (Maiken Schmidt).

„Kui sa tahad teha filmi, pead arvestama, et sinna tuleb luua ka unikaalne ruum. Me püüdsime leida ka sobivat olemasolevat kiirtoidukohta, aga potentsiaalsetes paikades käis aktiivne äritegevus ja need polnud siiski lõpuni sobilikud. Lihtsam oli ehitada ise, saad olla igas mõttes sisutäpsem,“ selgitab Priit, miks seati 2015. aasta lõpus toimunud võteteks sisse spetsiaalne söögikoht.

FILMIKS EHITATUD: Vaid mõne päevaga kerkis ühele üüripinnale filmivõtete tarbeks kiirtoidurestoran Kett. Välisilme sai söögikoht 3D-efektide abil - kõrge hoone katus lõigati maha ja selle asemele sobitati uus. Foto: Kaader filmist

„See koht ehitati ühele vabale rendipinnale seespoolt üles mõne päevaga ja ka lammutati paari päevaga. Kunstnik, operaator ja valgusmeister tegid siin superkoostööd,“ räägib ta. „Keti välise ilme tegime 3D-efektidega: lõikasime kõrge hoone katuse maha ja sobitasime sinna uue.“

Film, mis põhineb 2012. aastal Tallinna Linnateatris lavale jõudnud Paavo Piigi näidendil, tuli tegelikult vändata ülimalt säästlikult. „Keti lõpu“ eelarve on umbes 200 000 eurot, kuid tegelikku raha toetuste näol oli filmitegijail kasutada 81 500 eurot. Õla pani alla kultuurkapital ning suuresti olid abiks erainvesteeringud. Eesti Filmi Instituut toetab filmi kodumaist levi. 

Ometi näeb varem lühi- ja dokumentaalfilme teinud Pääsukese esimeses täispikas mängufilmis plejaadi armastatud näitlejaid: Hendrik Toompere juunior, Evelin Võigemast, Ott Aardam, Tiit Lilleorg, Piret Krumm, Katariina Tamm, Ester Kuntu, Viire Valdma, Tõnu Oja jt.

„Kui eelarve on piiratum, tuleb olla aus ja rääkida oma võimalustest. Mingid olukorrad võivad laheneda täiesti ootamatult positiivsel moel. Paavo oli näidendiga juba hea eeltöö ära teinud, inimesed olid sellest projektist intrigeeritud ja soovisid filmis osaleda. Kõik kutselised näitlejad said siiski tasustatud,“ kinnitab Priit.

„Hoolimata sellest, et see oli nii-öelda kireprojekt, tegime me filmi professionaalse meeskonnaga. Mööndusi töötasus tegid kõik meeskonnaliikmed ja mitmed neist töötasid ka täiesti tasuta. Paljud kolleegid ja sõbrad tulid appi. Olen neile siiralt tänulik.“

TÄISPIKA FILMI DEBÜTANT: Priit Pääsukese seni tuntuim linatöö oli mitmel festivalil pärjatud lühifilm „Must Peeter“ (2008). Foto: Tiina Kõrtsini

Peamine kokkuhoid tuli võttepäevade ja -kohtade arvult. „Filmisime „Keti lõpu” 13 võttepäevaga ning peamiselt ühes võttekohas,” märgib režissöör. „Tehnika tuli põhiosas Eesti juhtivate filmitehnika rendifirmade investeeringuna ja järeltöötluses pidime palju ise tegema. Kuna fondide tähtajad meid liialt ei rõhunud, saime võtta filmi lõpetamiseks piisavalt aega,” näeb Priit keerulises olukorras ka plusspoolt.

Müstiline motikamees tekitas võtetel segadust

Filmimõte vupsas Priidule pähe kohe, kui ta teatris „Keti lõppu“ nägi. „Mulle Paavo stiil ja huumor meeldivad. Juba tema Kinoteatri näidendid on varasemalt meelde jäänud. Kõik tema tööd käivad ära päris sügaval ja siis kontrastina tuleb hetkeks kõik ehmatavalt pinnale, mis on hea. See on selline situatsioonikoomika, mis kasvab välja elust enesest, millesse on segatud igasuguseid mõttemänge, mis pole ettearvatavad,“ põhjendab filmilavastaja ja lisab: „Huvitav väljakutse oli teha filmi ühes ruumis.“

Peaosatäitja Maiken Schmidt oli Priidule silma jäänud juba varasematelt filmi-casting’utelt. Linnateatri lavastuses, mille peaosas oli Evelin Võigemast, ta kaasa ei teinud ja režissööri meelest on see ainult hea. „Juba fakt, et me olime mõlemad lavastust näinud, alguses segas,“ tõdeb Priit.

Ka Evelini tahtis ta kindlalt filmi saada ja nimelt koos Ott Aardamiga. „Mäletan, et sõelusime osatäitjaid välja samal ajal kui „Supilinna salaselts“ ja läks nii, et mõlemas filmis mängivad nad paari, kuigi täiesti erinevas suhtefaasis. Midagi toimib neil igal juhul väga hästi. Ma ei saanud ju lavastuse koopiat teha ja Evelini uuesti peaossa võtta, kuigi ta oli seal väga hea. Meil oli sellest juttu ja talle oli ka kõrvalosa heas mõttes katsumus, kuna tekst oli varasemalt kinnistunud teistmoodi.“

AVALIK ARVETEKLAARIMINE: Evelin Võigemasti ja Ott Aardami kehastatud abielupaar lahkab filmis burgerirestoranis oma tupikusse jooksnud kooselu, unustades täielikult teenindaja (Maiken Schmidt) kohalolu. Foto: Kaader filmist

Peale burgerit ostma tulnud poiste meenub Priidule võtetelt veel üks lustakas seik. „Meil pidi filmis olema üks mootorratturi stseen, mis lõpuks siiski vormilistel ja sisulistel põhjustel välja jäi. Aga imeliku juhuse läbi tuli ainult samal filmimise päeval meie võttekohta parkimisplatsile keegi teine sellise vist iseehitatud mootorsõidukiga. Sel päeval olid lumi ja jää maas ning raske oli uskuda, et käib mingi muu lõbusõit. Läksin siis produtsendilt küsima, et mis me selle võrriga nüüd peale hakkame. Tema ei saanud algul muidugi midagi aru ja taipas siis graafikut vaadata. Ilmnes, et õige motikamees tuleb paar tundi hiljem, ja tuligi. Kõik lahenes.“

Festivalipublik soovis filmile järge

„Keti lõpp“ esilinastus juuli algul Tšehhis Karlovy Vary filmifestivalil ja jõudis kahe nädala eest Luksemburgi CinEastile. „Mõlemal festivalil oli inimesi, kes soovisid filmile järge. Üks siiras inimene jäi meelde, kellele ka film väga meeldis ja kes arvas, et kõik filmid võiks sellised olla. Filmi muusikat ja pilti on korduvalt eraldi välja toodud, mille üle on mul hea meel, kuna oli ka otsimist,“ kirjeldab Priit tagasisidet.

Esimene pikk mängufilm või mitte – esilinastuse ärevus käib režissööri sõnul asja juurde. „Uue publikuga oled alati teatavas teadmatuses. Esika publik on alati tavapublikust nõudlikum ka, kuna sind hindavad paljud professionaalid. Ka tehniliselt mõtled ikka, et kas pildi kontrast ja helinivoo said selles kinos nii, nagu vaja.“

Siiani on film Priidu väitel hästi vastu võetud. „Olen teadlik, et iga idee ei saagi kõigile meeldida. Kui keegi minu filmi linastuselt peaks ära minema, võtan ma seda komplimendina,“ lausub ta. „Kunstiteose puhul võib kõike oodata ja ka negatiivne katarsis on lõpuks ikkagi katarsis.“

RAHVUSVAHELISEL ESILINASTUSEL: Operaator Meelis Veeremets (vasakult), näitlejad Maiken Schmidt, Hendrik Toompere juunior ja Evelin Võigemast, režissöör Priit Pääsuke ja produtsent Marianne Ostrat juuli algul Tšehhis Karlovy Vary filmidestivalil, kus "Keti lõpp" esimest korda vaatajate ette jõudis. Foto: Alexandra Film

„Keti lõppu” on nimetatud indie-filmiks. „Ma arvan, et Eesti filmid ongi kõik sõltumatute stuudiote indie-filmid. Selle vahega, et tänapäeval annavad Ameerikas vähemalt tuntumatele indie-filmidele raha suured stuudiod ja meile Eestis fondid. Ja need Eesti filmid, mis toetust ei saa või saavad tunduvalt vähem, on natuke veel rohkem indie,“ arutleb Priit. „Minu jaoks tegelevad suurteosed pigem fantaasia- ja kangelaslugudega ning indie-film uurib rohkem kaasaegse inimese siseelu. Ei tegeleta nii palju arhetüüpsete klišeedega.“

Millisele vaatajale on film suunatud? „„Keti lõpp“ peaks kõnetama meid kõiki, kes soovivad olla mõistetud, täis oma sisemisi ootusi vastuolulise välismaailma suhtes. See võiks olla midagi neile, kes on kunagi jäänud avalikus kohas pealt kuulama kellegi dialoogi või telefonikõnet. Seda on huvitav ja vahel isegi ebamugav kuulata, aga sa jääd siiski kuulama. See võiks kõnetada ka kõiki neid, kes oma lugusid avalikus ruumis (pool)anonüümselt räägivad,“ loetleb Priit.

„Ja see film võiks olla ka kõigile nendele, kes on kunagi tundnud soovi teha oma mõttekaaslasele romantilist ettepanekut, teadmata isegi, kuhu see välja viib, kuid moment nõuab seda. See on selline põhjamaine pooljuhuslik pilkudemäng, millest jääb lõpuks sisse soe tunne.“

Tulevikuplaanidelt katet kergitades ütleb Priit Pääsuke: „Hetkel teen portreefilmi Tõnis Mägist ja lisaks on mul arenduses kaks mängufilmiprojekti. Üks on tuleviku ühiskonnas inimolemuse hingelist poolt analüüsiv film ja teine räägib vabariigi algusaastate noorte ülikoolielust Tartus, mis põimub korrumpeerunud valitsuse ja õppejõudude foonil põnevaks thriller’iks.”

„Eesti filmi oodatakse, see on Euroopas kuum teema.”

„Meie võtsime suure riski ja saime hakkama tänu erakapitalie ning heade kolleegide toele, kuid Eesti väikse rahvaarvuga filmiturgu arvestades ei ole sellisel moel filmitegemine jätkusuutlik,“ tõdeb Priit Pääsuke.

„Ka kogu ülejäänud Euroopas vajab filmi tootmine riikliku tuge. Riigieelarveline toetus Eesti filmi tootmisele võiks olla suurem,“ leiab ta.

„Meil on tipptasemel filmikool, A-klassi filmifestival PÖFF, filmid osalevad igal aastal pea kõigil olulisematel filmifestivalidel ja võidavad auhindu. Eesti filmi oodatakse, see on leidnud maailmas oma näo ja on Euroopas kuum teema,“ ütleb režissöör. „Ka Eesti publik armastab Eesti filmi. Ka Eesti publik armastab Eesti filmi. Uus ja tugev vundament Eesti filmile on loodud ning potentsiaali oleks palju rohkemaks.“