Voldemar Kuslap: "Karta tuleb pigem elavaid, mitte surnuid" (21)

Kirjastuselt Fookus Meedia ilmunud raamatu kontekstis ütleb Kuslap, et teda ei huvita sedavõrd kalmistud kui inimeste viimsed puhkepaigad, kuivõrd seal puhkavate ja Eesti kultuuriloos olulist rolli mänginud tegelaste kääpad oma hauakivide, monumentide ja skulptuuridega. „Sealt ongi saanud alguse minu kauaaegne huvi surnuaedade vastu,“ tõdes ta. „Võib-olla tundub minu harrastus natuke kummastavana, aga usun siiski, et karta tuleb pigem elavaid, mitte surnuid. Pealegi olen loomult uudishimulik inimene. Ma ei käi kalmistutel usulistel kaalutlustel, vaid eeskätt kultuuriloolisi haudasid ja silmapaistavaid hauakive otsimas,“ märgib armastatud laulja raamatu sisekaanel. „See on ääretult huvitav hobi. Pakub aina ja aina avastamisrõõme. Näiteks minu elukohast kõige lähemal asuv Rahumäe kalmistu pakub igal jalutuskäigul midagi uut, huvitavaid skulptuure või tegelasi, kes sinna on maetud,“ märkis ta raamatu esitlusel. 

Lisades, et siiski mitte kõik meie kunagised suurkujud pole leidnud leidnud väärilist mälestamist ning paljud nende hauad on korrastamata. Siinkohal viskas Kuslap kivi ennekõike Tartu linnavalitsuse suunas, kes näiteks on unustanud Uus-Jaani kalmistule maetud helilooja ja keeleteadlase Karl August Hermannni haua ja monumendi, mille küljest on varastatud bareljeef ja lüüra. „Nii on see hauaplats seisnud juba 20 aastat ja ometi öeldakse, et Tartu on vaimsuse ja heade mõtete pealinn. Samuti vajaks heaperemehelikku ja kätt ja hoolt meie kunstieegeeniuse Konrad Mägi graniidist hauakivi Vana-Peetri kalmistul. Äsja ilmus küll Konrad Mägi uhke elulooraamat ja kunstniku veel uhkem näitus Rooma rahvusgalerii moodsa kunsti muuseumis, kuid tema viimne puhkepaik on unustatud,“ oli Kuslap siinkohal kriitiline. „Samad sõnad kehtivad Mihkel Veske ja Hugo Treffneri haudade kohta. Ometi käib Tartus niipalju külalisi ja ka välisdelegatsioone. Nii et see on kuritegelik hoolimatus. Eriti valimiseelsete lubaduste taustal.“ 

Pea terve elu surnuaedade hingeelu uurinud Kuslap ei oska siiski öelda, mitu kalmistut Eestis kokku on. „Usutavasti kuskil kolmesaja ringis,“ arvab ta. Samuti on ta sõnul raske välja tuua ja nimetada kõige ilusamat puhkepaika. „Nii ka ei eksisteeri minu jaoks lemmikkirjanikku, -heliloojat või -linna. Peale Tallinna kalmistute on kindlasti väga kaunis Raadi surnuaed, oma reljeefilt ja korrashoiult on väga huvitav Kanepi, aga ka Põlva, Rõngu, või Elva kalmistu,“ nimetab ta siiski mõningaid. „Oi, kauneid kalmistuid on palju. Rääkimata Metsakalmistust, mis on väga heas korras. Seal on kena jalutada igal aastaajal. Mul on meeles, kui kunagi, 1975. aasta detsembris pärast „Don Giovanni“ esietendust käisime südaöösel Georg Otsa haual küünlaid põletamas. Küll see oli helge hetk ja tunne.“

Kokkuvõttes ütlebki Kuslap, et jalutuskäigud kalmistutel ei too tema pähe kunagi morbiidseid mõtteid. „Õnneks ka mitte kõik matused. Käisin suvel Helsingis oma Soome sõbra matustel. Kui helged need olid. Kirik oli valge,  kirikuõpetaja oli valges talaaris,  ka kirst ja matuseauto olid valged. Lauldi helgeid laule. Nii et miks peavad matused olema alati  nii masendavalt sünged, selle asemel võiks lahkunust mõelda helgeid mõtteid,“ leiab  Kuslap.

Kirjastuses Fookus Meedia ilmunud „Jalutuskäigud Eesti kalmistutel“ tiraažiks on 2000. Raamatu kaanekujundus on Siim Saidlalt,  kujunduse on teinud Pille Janno.