Saund

Kas Adele'i ja teiste staaride hääle kadumises on süüdi Verdi ja Puccini? (3)

Triin Tael, 21. oktoober 2017, 00:01
SUU PÄRANI: Briti supertäht Adele tänavu märtsis Sydneys esinemas.Foto: Vida Press
Tänavu suvel kurvastas popmuusikakuulsus Adele oma fänne hingepõhjani, kui teatas, et on vigastanud häälepaelu ja peab kaks Wembley staadioni kontserti ära jätma. Kuus aastat varem oli noorukest superstaari tabanud Prantsuse raadioeetris häälepaelte verejooks. Miks Adele ja teised staarid alailma häälest ilma jäävad? 

Kuus aastat tagasi tegi Massachusettsi kirurg Steven Zeitels Adele'ile ääretult peene ja riskantse protseduuri, häälepaela mikrolõikuse. Polüübi eemaldamise käigus oli tegu millimeetrite mänguga. Kui Zeitelsi käsi oleks veidigi vääratanud, oleks Adele kaotanud oma võimsa ja nõtke hääle.

Kolm kuud hiljem võitis lauljatar kuus Grammy auhinda, sealhulgas aasta albumi ja aasta laulu priisi. Tänukõnes ei unustanud ta ka oma arsti. Kuid too õhtu polnud vaid Adele'i, vaid ka mikrokirurgia triumf. Varem peeti seda häälepaelteprotseduuri liiga riskantseks. 1997. aastal oli äpardunud lõikus kahjustanud „Heliseva muusika“ staari Julie Andrewsi niigi tuksis häält.

SUU PÄRANI: Briti supertäht Adele tänavu märtsis Sydneys esinemas.Foto: Vida Press

Samal teemal

Zeitelsi ja tema kolleegide äri õitseb. Tõsised häälepaelavigastused on meelelahutustööstuses lausa epideemiana levinud, märgib The Guardian. Zeitels on oma skalpelliga putitanud enam kui 700 artisti, nende seas Sam Smithi, Bonot, Cheri ja Lionel Richiet. Tuuri on pidanud lõikuse pärast katkestama ka Michael Bublé, Celine Dion, Meghan Trainor ja Keith Urban.

Ajakirjandus oli pärast Adele'i paranemist Zeitelsi imetegudest vaimustuses, kuid üks naine tõstis kära. See on endine ooperilaulja ja nüüdne hääletehnik Lisa Paglin. Tema sõnul oli Zeitels leidnud vaid ajutise parandamisvõimaluse. Paglin ennustas, et õige pea on Adele taas lavalaudadelt kadunud ja teel operatsioonisaali. Tänavu suvel osutusid tema sõnad tõeks. 

Paglini ja tema kolleegi Marianna Brilla väitel on noorte lauljate vigastused liiga suur probleem, et mikrokirurgia suudaks seda lahendada. „Kui laulja pärast lõikust suuri muudatusi ei tee, tähendab lavale naasmine tagasipöördumist hääleaparatuuri kuritarvitamise juurde, mille tõttu algselt lõikuslauale satuti,“ kirjutas Itaalias tegutsev Paglin muusikaväljaandes Intermezzo.

Tema ja Brilla on asja põhjalikult uurinud ja kinnitavad: nad teavad häälepaelte läbipõlemisele lahendust. Tuleb taas au sisse 20. sajandi algul levinud vanamoodne laulmisviis, mis kõri ei kahjusta. Nende sõnul laulame me kõik valesti. 

Hetkel, kui sopran võimsaid kõrgeid noote laulab, värelevad tema häälepaelad kiirusega 1000 korda sekundis. Aastate jooksul võib selline pingutus häälepaelte peent käsnjat pinda kahjustada. Tekivad haavad, sõlmed, polüübid. Laulja hakkab esmalt mustalt laulma, siis võib sootuks hääleta jääda.

Hiljuti marssisid keset etendust lavalt ära kolm staari: Rolando Villazón, Aleksandrs Antonenko ja Roberto Alagna. Abiks võetakse steroidisüstid ja teised ravimid, kuid pingutuse tagajärjel võivad haavandid veritsema hakata, põhjustades armistumist. Häält kahjustavad ka umbsed teatrid ja lennukid, ebaregulaarne söömine ja magamine, stress.

Häälevigastuste sagenemine on seotud muutusega selles, mida me peame heaks laulmiseks. Sõltumata žanrist on saanud normiks „mida valjem, seda parem“. Nii pingutatakse häälepaelu kõigest väest – ja hääl läheb tuksi. Brilla ja Paglin jõudsid ootamatule järeldusele: süü on Giuseppe Verdil, Richard Wagneril ja Giacomo Puccinil. Need 19. sajandi tähtheliloojad olid esimesed, kes innustasid lauljaid häälega seniseid piire ületama, manamaks esile tegelaskujude emotsionaalseid tõuse ja mõõnu.

Giuseppe VerdiFoto: Vida Press

Brilla ja Paglini sõnul jõudis see täiest kõrist laulmine kõigisse žanritesse ja mida kümnend edasi, seda äärmuslikumaks see muutus. 1920ndail tehtud foto näitab, et Enrico Caruso laulis aariat, nagu räägiks sõbraga. „See on loomulik laulmine,“ seletas Paglin The Guardianile. Nüüdsed artistid näevad välja kui õudusfilminäitlejad: suu pärani, silmad punnis, veresooned kaelal näha. Nad lõugavad täiest kõrist. 

Brilla uuris 1983. aastal põhjalikult, kuidas pensionipõlvel itaalia sopran Maria Carbone häält tekitas. Selgus, et vanaproual töötas peamiselt diafragma. Ei mingit rinnakorvi laienemist ega õhuahmimist, nagu praegustel võimsa häälega ooperistaaridel näha on. Mis veelgi erilisem: sama vaikselt ja rütmiliselt liikus Carbone kõht, kui ta rääkis. „See oli avastus: selline peab olema ideaalse laulja rüht,“ seletab Brilla. 

Brilla ja Paglini on sestsaadik töötanud välja tehnika, kuidas treenida ebaloomulikult pingutama harjunud lauljaid normaalselt laulma. Nende sõnul suudavad nad enamikku häälepaelaprobleeme taastada harjutustega, mis defekti aja jooksul otsekui välja masseerivad. Nende õpilased peavad endal küljest treenima probleeme põhjustavad harjumused – õhuahmimise, kõri ja lõualihaste pingutamise, suu ammuliajamise. Nii on nad tervendanud mitu rahvusvaheliselt tuntud artisti.

Kuid dr Zeitelsi väitel on Brilla ja Paglini jutt alusetu. „Varem arvati, et lõikust vajab see, kes laulda ei oska. Need, kes minu vastuvõtul käivad, oskavad laulda!“

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee