MARILYN JURMANI BLOGI | Lapsed vajavad, et vanem astuks oma mugavustsoonist välja ja teeks otsuseid lapse heaolu järgi (32)

Kott tundus nagu selline popima ja aktiivsema emme abivahend. Tegelikult ei teadnud ma asjast mitte midagi. Et mida tähendab ergonoomiline või mis asjad on kandelinad.

Kusjuures ma siiamaani ei tea, kuidas ma üldse sinnani jõudsin, et endale teadmatusest neid traksidega trussikuid Rumile kogemata ei ostnud, milles ma aegajalt näen beebisid abitult selg issi poole rippumas. Iga järgnev taas seletamas, et aga ausõna, talle teistpidi ei meeldi ja ta tahab maailma näha. No ilmselt tahab ta tulevikus ka öö läbi üleval passida, kausitäie krõpse naha vahele pista ja mitte kunagi ühtegi raamatut läbi lugeda, aga see ei tähenda, et see talle hea on.

Igatahes mul vedas. Sellel suvel, kui jäin Rumi ootama, nägin oma äsja sünnitanud kursaõde, kelle beebi oli linaga tema issi küljes. See nägi nii vahva ja mõnus välja. Nad kiitsid ka, et saab teatris käia ja vajadusel rahulikult seltskonnas imetada ning beebi magab nagu nott.

Ega ma palju edasi ei mõelnudki. Otsustasin, et ka mina hakkan oma beebiga nii ringi käima. Eriti kuna kõik vankrid tundusid nii kallid ja ma ei suutnud otsustada, mida mul vaja on.

Järelturult leidsingi oma kursaõega samasuguse Amazonase lina kõigest 25 euroga, sinistes toonides, et Janno saaks ka ikka kanda. Mõtlesin, et eks see beebi enda külge sidumine on juba piisav eneseületamine ning ei hakka teda roosa värviga traumeerima.

Mingil hetkel otsustasin endale korraldada baby shower'i ehk enne beebi sündi toimuva katsikupeo. Tavaliselt korraldavad baby shower'it sõbrannad üllatuspeona nagu tüdrukuteõhtuid. Aga kuna see on pigem USA-s levinud traditsioon, siis mõtlesin, et mis seal ikka, palun lihtsalt sõbrannade abi ja korraldan ise.

Ameerika traditsioonide kohaselt tegin ka internetti kingituste nimekirja ja et mitte jääda tagasihoidlikuks, siis panin sinna ka kõhukoti kirja. Nimekirja tehes kasutasin otsingusõna "öko", et leida beebidele kõige paremini sobivaid mahetooted. Tänu sellele hakkas mulle silma, et kõhukottidest soovitatakse sageli firmat ErgoBaby ning otsustasin, et ju see on siis ka kõige mahedam kott.

Vedas! Kui mu San Franciscos elav sõbranna tahtis Rumile kotti kinkida, teadsin kohe öelda, et BabyBjörn ei sobi. Olgugi et see on USA-s väga popp, ei ole see siiski ergonoomiline.

Kuid ma ei teadnud ikka veel, mis asi täpselt on ergonoomiline. Natuke aega hiljem soovitas sõbranna, kes oma beebit juba linaga kandis, et ma ühineksin Facebookis lapsekandmise grupiga. Seal olla igasuguseid linu müügil ja saab ka nõu küsida.

Peagi sain teada, et minu super ägeda koti kõik funktsioonid ei olegi ergonoomilised. Näiteks võimalus kanda last näoga väljapoole, mida Ergobaby 360 lubab teha, ei ole lapsele üldse hea, sest beebil puudub võimalus väsinuna oma pea sinu kaissu panna ja lisaks tõmbab see ka beebi selgroo liialt sirgeks.

Sama mure on ka kõikide ergonoomilistena reklaamitud kottidel, mille seljapaneel on liiga kõva. Lisaks tuleb tähele panna, et lapse pepu oleks põlvedest allpool ja jalad vähemalt poolde kintsu toestatud. Igasugu pisidetaile on veel ning nende küsimustega saingi pöörduda sinna Facebooki gruppi.

Kuidagi juhtus nii, et nüüd ongi kõhukott jäänud peamiselt Jannole kandmiseks ja mina kasutan hoopis erinevaid linu. Vaikselt vaatame ka Jannole juba uut kotti, mis oleks veidi õhem, et saaks ka soojema ilmaga ennast mõnusasti tunda. See peaks olema Jannole meelepäraste värvidega (ehk musta tooni), kuna Janno ei kipu enam üldse vankri poole vaatamagi.

Ise olen juba jõudnud oma Amazonase lina ümber vahetada tihedama lina vastu, kuna nõnda on Rumi kergem kanda. Ja no tegelikult olen üldse jõudnud juba kolm lina endale soetada ning vaimustunud igasugusest lapsekandmise temaatikast.

Rumi magab seal nii mõnusasti ja väga mugav on nii asju ajada. Vahel ikka leiame tee vankrisse ka, kuid on mõnus, kui on olemas alternatiiv. Usun, et vanker tuleb rohkem päevakorda taas siis, kui Rumi juba istuda oskab ja saame ta kärusse panna. Pealegi on meil hetkel vanker nii piisavalt raske ja asub garaažis, et ma lihtsalt ei jaksa enam oma kaheksakilost tütart vihmaga üle hoovi tassida – ühes käes tütar, teises käes vankri kott, vihmavari hammaste vahel – ja väikse varbaga garaaži lukku avada. Praegu on lihtsam ta panna kotti ja kodust välja minna. Tundub, et ka Rumi on sellega rahul.

Ja ausõna, Rumi alguses ka protesteeris. Esimesed korrad ei saanud ta üldse aru, miks ma teda mingi linaga enda külge seon. Umbes kolmanda korraga sai temast fänn. 

Võibolla tõesti oleks talle ka meeldinud alguses nägu väljaspoole olla, aga õnneks sain õigel ajal piisavalt infot lapsekandmise kohta. Arvan, et lapsed vajavad vahel, et lapsevanem astuks oma mugavustsoonist välja ja teeks otsuse vastavalt sellele, mis on lapsele hea ja mida laps vajab, mitte mida laps tahab. Isegi kui see tähendab mõningast protesti, leian ma. Aga nagu ikka, kes teab, võibolla söön taas ühel päeval enda sõnu, kuna lapsed on ka head õpetajad.