Inimesed

Maiken Schmidt: pidin lapsena hirmust minestama, kui tuli valjusti teksti ette lugeda (3)

Kais Allkivi, 21. oktoober 2017, 00:01
Maiken SchmidtFoto: Stanislav Moškov
Üheksa aasta eest kõhkles Maiken Schmidt (32), kas ta peaks lavakunstikooli katsetele minema. „Mu hääl oli nõrk ja olin küllaltki arg.“ Tallinna Linnateatri näitlejale, keda teame ka kino- ja teleekraanilt, tundus kooliajal juba õpikust teksti ettelugemine ületamatu raskusena. Nüüd annab ta aeg-ajalt teistele kõnetunde.

„Ma olen küllaltki aukartlik inimene ja teatrimaailm tundus mulle millegi kättesaamatuna,“ meenutab Maiken, kes puutus tänu koreograafiaõpingutele siiski teatriga kokku ja julges üha rohkem unistada: äkki see on tema koht? „Sellest hetkest, kui ma astusin teatrikooli, pole ma kordagi tundnud, et ma oleks oma elus kuidagi vales kohas,“ ütleb ta veendunult.

Samal teemal

Praegu on Maikeni elus mõndagi uut teoksil. Eile jõudis kinodesse Priit Pääsukese mängufilm „Keti lõpp", milles näitlejatar teeb peaosa. Käimas on Eesti vabariigi 100. sünnipäeva puhul valmiva „Tõe ja õiguse“ võtted, kus tema täita on Krõõda roll. Samal ajal valmistub Maiken emaks saama ning on asunud ammuse soovi ajel prantsuse keelt õppima.

„Anu Lamp andis paari aasta eest teatris prantsuse keele tunde. Siis jäi auk sisse ja kuna ma teadsin, et sügis on mul üsna vaba, siis mõtlesin, et ei tahaks, käed rüpes, istuda. Esimesed tunnid Prantsuse instituudis on selja taga, aga eks näis, ma ei anna lubadusi. Raske on, kui pole kindlat eesmärki silme ees – kui teaksin, et mind ootab väike roll mõnes Prantsuse filmis, oleks muidugi lihtsam,“ muigab ta.

Öeldakse, et näitlejail käib töötempo siksakina üles-alla. Kas sinul jõuab neid rolli ootamise perioode, kus kibeleks rohkem tegutsema, üldse kätte tulla? Olid nii 2014. kui ka eelmisel aastal Linnateatri hõivatuim naisnäitleja, osaled filmides ja seriaalis „ENSV“.

Jah, kui seda nimekirja niimoodi ette lugeda, siis võib tunduda, et on väga palju tegemist. Aga ennast kolleegidega võrreldes ei tunne üldse, et ma õudselt palju raban. Pigem tundub, et teised teevad rohkem. Tööd on ka hästi hajutatud. Näiteks ütlevad tuttavad mulle praegu tihti: sa ei olegi „Tõe ja õiguse“ võtetel! Aga mina olen iga kuu võib-olla kaks päeva võtetel, sest need on aasta peale ära jaotatud. „ENSV“ võttepäevad on mul seekord ainult kevadel.'

Kuna meie tööpõld on lai, siis niipea kui tekib paus, on harjumatu niisama istuda. Mul oli näiteks augustis selline hetk, et juba kolmandat päeva ei pea kuhugi minema, söön hommikust ja mõtlen: mis ma nüüd teen? Tekib rahutus, et kas rong on minust mööda läinud, miks mulle tööd ei pakuta, kas ma peaks midagi ette võtma.

Praegu on olnud hommikuti ja õhtuti „Macbethi taastusproovid, aga paar nädalat tagasi olid vaid mõningatel õhtutel etendused ja jõudsin juba mõelda: oh, tööd on kuidagi väheks jäänud.

Enimhõivatud näitleja tiitel kõlab suuremalt, kui on tegelikkus. Mul võib olla mitmes tükis väike suts, aga etendused annavad sellise arvu kokku. See ei tähenda kaugeltki, et ma oleks mingi esinäitleja.

Maiken komöödiaseriaalis „ENSV“, kus ta kehastab Pille (Liisa Pulk) tantsurühma juhti ning Paavo (Tiit Sukk) teist pruuti. Kuigi näitleja jõudis ENSVs elada vaid viis aastat, pole ta võtetel eriti üllatunud - vanemad on sest ajast palju jutustanud ja ka nõukaaegseid filme on ta meelsasti vaadanud.Foto: Ülo Josing / ERR

Filmirolle on sul jagunud: episoodiline osa „Deemonites“, suurem roll filmis „1944“, peaosa „Keti lõpus“ ning Krõõda roll „Tões ja õiguses". Kuidas näitlejad linarolle saavad – kas tehakse otse pakkumine tulla kaameraproovi või tuleb ennast ise välja pakkuda?

Oleme seda näitlejatega arutanud ja meile tundub, et mitmed režissöörid ei käi väga teatris ning teavad näitlejaid pigem tutvuste ja casting'u korraldajate kaudu. Mõneti on kurb, et ühed ja samad näitlejad jäävad filmist filmi korduma, kuid teiselt poolt on heal näitlejal, kes on kolmes filmis osalenud, juba kolmekordne kogemus. Temaga on lihtsam töötada, ta valdab filmikeelt ja on saavutanud režissööri ja võttemeeskonnaga mõnusa klapi. Aga Tallinnast väljas asuvate teatrite näitlejatel on palju raskem löögile saada. Ja ka neil, kes ei ole teles – neid poleks justkui olemas.

Väga levinud on see, et kaameraproovist käib läbi 10–20 inimest, kelle seast osatäitja valitakse. Ma arvan, et mul on vedanud. Loomulikult on näitleja nii egoistlik, et ta tunneb ennast alati puudutatuna, kui mingi casting toimub ja teda polegi kutsutud. Mõtleme ikka: aga miks mind ei kutsutud? (Naerab.)

Kuid ma usun, et paljude režissööride jaoks on tervitatav, kui näitleja võtab ise julguse kokku ja ütleb: ma tahaksin teie casting'ule tulla. Ma tean paari juhust, kus see inimene pole küll rolli saanud, aga režissöör oli väga rõõmus ja näitleja sai kogemuse võrra rikkamaks. Oluline on see julgus. Me kardame ukse taga kraapida, kuigi keegi ei pruugi seda negatiivsena näha.

„Keti lõpp“ on esimene film, kus sa kehastad peategelast. Mis oli selle võttekogemuse juures teistmoodi?

Kui öeldi, et film läheb käiku, käis kõik väga kähku. Ma ei jõudnud isegi eriti sellele vastutusele mõelda, et see on peaosa. Võtted hakkasid lihtsalt pihta ja kogu aeg tuli töötada. „Tõe ja õigusega“ on teistmoodi tunne – seda teab kogu eesti rahvas, kõigil on mingid ootused ja ettekujutused. Mul on olnud aega ennast närvi ajada.

Kuna „Keti lõpus“ on peategelane ka üsna olukorda vaatlev, siis väga palju tegid minu eest ära teised näitlejad, keda mina jälgin ja kellest ma saan mingisuguse emotsiooni või elamuse.

Samanimelises Linnateatri lavastuses sul rolli ei olnud. See oli vist pigem hea, sest oled öelnud, et juba võrdlusmoment nähtud lavastusega tiksus alatasa peas?

Aga kuna ma olin „Keti lõppu“ kolm korda näinud, siis istus Evelin Võigemasti rollikehastus ettekandjana mul tugevalt silme ees. Kui ma ütlesin mingeid lauseid, siis mul istus Evelin justkui kukil ja ma kuulsin, kuidas tema neid ütleks. Pidin ennast tugevalt ree peal hoidma, sest see on ikkagi minu roll.

Kui kõrvutada teatris mängimist ning filmivõtteid, siis millega on sul olnud filme tehes kõige keerulisem harjuda?

(Mõtleb.) Olen leidnud, et film on ikka päris  raske. Teatris sa harjutad stseene nii palju partneriga läbi ja analüüsid oma rolli. Sa jõuad lasta tundel tekkida. Kui filmis tehakse aga üht lõiku võib-olla 20 korda, siis juba kümnendal korral tunned, et juhe on koos, sest oled seda teksti juba nii palju öelnud.

Raske on olnud ka see, et tihtipeale on partneriks sõna otseses mõttes kaamera. Partnerile öeldakse, et ole kuskil kaugemal, ja ma vaatan otsa kaamerale, mitte talle. „Keti lõpus“ tuli aeg-ajalt ette, et teised mängisid mingit stseeni, mida mina pidin teenindajana vaatama, aga kui oli minu suunal filmimine, siis ei saanud nad kahjuks kohal olla, nii et ma pidin neid tuimalt ette kujutama. Siis tundsin küll, et müts maha Hollywoodi näitlejate ees, kes peavad võib-olla tegema terve filmi rohelise kardina ees ja kogu aeg toimuvat ette kujutama.

Ja veel see, et teatris saad kaks-kolm nädalat enne etendusi teha lavaproove koos asjadega, mis hakkavadki laval olema. Võttele minnes näen alles seal, et ahaa, siin on vokk ja siit ma võtan lõnga. „Keti lõpus“ oleks hamburgeri tegema õppimine nõudnud kõvasti rohkem aega. Ühes stseenis teenindaja justkui purskab oma viha välja ja teeb samal ajal burgerit. Kuidas jõuda kogu aeg täpselt samasse lõpp-punkti, nii et burger on valmis, õige nurga all, ma olen talle ketšupi õigesti peale pannud ja samal ajal teen seda üliemotsionaalselt?

Juhtus see – mis on ilmselt kogenematu näitleja tunnus –, et ma mõtlesin ennast väga krampi. Et ma pean jõudma samasse punkti. Aga siis kaob emotsionaalne pool ära või läheb tekst meelest.

Maiken värskes linateoses „Keti lõpp“ burgerirestorani ettekandja rollis.Foto: Kaader filmist

Sul tuli „Keti lõpu“ võtetel mugida kiirtoitu, mis võttis sind lausa õlgu judistama. Kui tihti sa üldse midagi sellist tellid?

Ma üritan süüa tervislikult, kuid eksin ikkagi mõnikord hamburgeri taha ära või söön pelmeene ja friikartuleid. Aga duublite tõttu tekivad mõnikord tõesti raskused. Nagu Evelin Võigemast ühes artiklis rääkis: ta pidi "Minu näoga onu" võtetel nii palju suitsetama, et vahepeal hakkas halb. Me ei filminud hamburgeri söömise stseeni üldse palju kordi, aga juba jõudis paha hakata. Kuigi see läks isegi libedalt.

Kunagi tegin kaasa tudengifilmis, mis lõppes nii, et oleme sõitnud päikesetõusu vaatama, käinud Hesburgeris ja sööme burgereid. Esiteks oli kell kuus hommikul, mitte mingit isu ei olnud burksi süüa. Teiseks olid need täiesti jahtunud! Need on need naljakad hetked, kus vaatajal tekib võib-olla isu, aga näitleja elab läbi midagi muud.

„Keti lõpp“ paneb endalt küsima: ega minagi ei ole kuhugi takerdunud ega mata end millessegi, mis pole seda väärt? Kas ma olen jõudnud sinna, kuhu olen tahtnud? On sellised kahtlused-kõhklused sulle tuttavad?

Igas inimeses on need tunded olemas, aga ma olen alati arvanud, et sügaval sisimas olen ma naiivselt positiivne inimene. Ma unustan halvad tunded või mõtted ära. Jah, elus on olnud selliseid hetki, aga julgen öelda, et sellest hetkest, kui ma astusin teatrikooli, pole ma kordagi tundnud, et ma oleks oma elus kuidagi vales kohas.

Olen küll mõelnud, et võiks prantsuse keelt õppima minna – aga nüüd läksingi – või et võiks midagi kududa, osata kätega midagi teha. Need on sellised väiksed asjad. Sügavamat tunnet, et issand, äkki ma olen oma elu valesti elanud, ei ole tekkinud.

Rääkides „Tõest ja õigusest“ – kas mäletad, mis reaktsioone selle romaanisarja lugemine sinus koolilapsena tekitas? Läks see hinge või jäi siis kaugeks?

Ma arvan, et ma oma mälestustes natuke ilustan seda tunnet, aga mäletan selgelt, kuidas ma olen oma toas voodis ja loen „Tõde ja õigust". Siis ajas mind nutma koera peksu lugu, praeguses eas nutan ehk mingite teiste asjade peale, aga järelikult tekitas see lugu minus suure elamuse, sest ma ei mäleta väga paljusid raamatuid, mida olen lugenud.

Osatäitjatele õpetati filmi jaoks vanu talutöid – kündmist, rukkilõikust. Kuivõrd sa olid varem maatöödega kokku puutunud?

 Naised muidugi ei kündnud, aga viljalõikust, vilja vihkudeks kokkupanemist ja rehepeksu õppisime küll. See oli õudselt põnev! Õppisime ka leiva küpsetamist ja mina pidin vokiga ketrama. Kahjuks ei hakanud vokk siis, kui oli vaja võttel kedrata, nii hästi tööle, kui vaja. Vokk on hästi tundlik nagu viiul ja õhk oli septembrikuus niiske.

Maatöödel tunnen ma ennast üsna hästi. Meil on siiani üks maakoht, mida nüüd peab isa. Kui ma olin väike, siis olid meil lehmad, kanad, jänesed, koer-kass, sead. Põllumajandusmuuseumis põlluriistu nähes ja töid tehes tulid mulle paljud asjad meelde, mis olid ununenud. Ma kindlasti ei karda loomi ega käsi mustaks teha.

Krõõt võiks olla nii mõnegi näitlejanna unistuste roll. On sul mingi kindel tegelaskuju, keda oleks suur kiusatus kehastada?

Kuna naisrolle ei ole liiga palju, siis kui ma käin mõnda teatritükki vaatamas, tekitab iga suurem ja huvitavam naisroll minus tunde, et oleks huvitav seda mängida ja huvitav, kas ma saaks hakkama.

Kuna ma olen küllaltki noor ja mulle ei ole teatris usaldatud kuigi suuri rolle – mis on arusaadav –, siis tekib vahepeal tunne, et tahaks proovida mingit suuremat rolli. Või kui oled mänginud ilusat ja head naist, siis on varsti tunne, et tahaks teha midagi pahelist. Küsimus on alati kontrastides, ei tahaks teha sarnaseid asju.

Pigem on mul olnud nii-öelda ilusa tüdruku rolle, aga ma ei saa öelda, et oleksin jubedalt vihane või solvunud. Selline roll võib olla väga huvitav või keskpärane. Peab vaatama, kui mahukas ja huvitav see on. Palju sõltub ka sellest, kuidas näitleja mängib – kas sa rahuldud sellega, et oled lihtsalt ilus ja teed endale meigi näkku, või lähened rollile teisiti.

Kuidas teatris näitlejate vahel rolle jaotatakse? Kas tuleb ette ka pettumist või kadedust, sest tegelikult oleks ise väga mõnda rolli soovinud?

Ma ei tea, kas see on meie teatri eripära, kuid mulle on kolleegid väga armsad, meil on aega üksteist tundma õppida ja omavahel rääkida. Ma tõesti ei tunneta meil sellist konkurentsi.

Ideaalis sooviks me loomulikult, et teatri juht suudaks kõige muu kõrvalt mõelda sellele, et kõigil oleks võrdselt rolle ja naistel erinevaid peaosi, aga ma mõistan ebakõlasid, sest kui panna ennast juhi asemele, siis see on jube keeruline ülesanne. Mõned inimesed ongi minu meelest väga-väga võimekad ja nad väärivadki neid peaosi.

Ja ma olen nõus sellega, et mul algab kuues hooaeg, aga ma peangi veel küpsema, et suuremat rolli saada. Kui pakkumisele tuleb hästi suur naisroll ja selle saab keegi teine, siis ei mõtle ma kordagi, et miks mina seda ei saa. Ma tõesti väga austan kõiki meie naisnäitlejaid. Küll minu aeg ka tuleb! (Naeratab.) Olen alati mõelnud, et kui sa oled piisavalt hea, siis seda nähakse ja see tuntakse ära.

Kui me kümne aasta pärast kohtuksime ja mul ei oleks väga suuri teatrirolle ette näidata, siis räägiksin ilmselt teist juttu, aga hetkel tunnen, et mul on päris hästi läinud.

Maiken SchmidtFoto: Stanislav Moškov

Mismoodi sa end etendusteks häälestad? On sul mingeid rituaale?

See sõltub tükist. Olgem ausad, kui on pisikesed sutsud, siis eelhäälestust ei toimu. Roll on proovide käigus nii sisse jäänud, et käivitumine toimub hetkega, nii kui kulissist välja astud. Mul vist ei ole mingit rituaali. Ainult nii palju, et kui me mängisime „Suveöö unenägu", mis oli hästi suurel laval, kus me pidime väga kõvasti rääkima, siis ma tundsin, et pean 20 minutit ennast soojaks võimlema ja tegema hääleharjutusi.

Alo Kõrve lavastatud psühholoogiliselt keerulise tüki „See hetk“ puhul vaatasin aga kogu aeg kardina vahelt neid, kes laval on, et olla samal lainel, kui ma sisse lähen. Ja kuna tegelane, keda ma mängisin, oli üsna masendunud, siis pidin tavaelu rõõmud korraks unustama ja kolleegidega pullitegemisest eemalduma.

Mis apse võib laval ette tulla?

Oh, igasuguseid! See on ju siin ja praegu, elav asi. Keegi kukub, jääb kuhugi kinni, hilineb lavale. Või tõmbab midagi kurku ja hääl kõlab naljakalt. Või läheb tuletõrjesignaal tööle või hakkab kellelgi mobiil helisema just sinu tähtsa monoloogi ajal. Või läheb tekst meelest, seda tuleb ikka ette. Tihti tuleb publikust tagasiside, et need on kihvtid hetked. Siis näitlejal päriselt aju ragiseb ja ta mõtleb, kuidas sellest välja tulla. Ta ei ole mugavustsoonis.

Mul on paaril korral juhtunud, et kahes tükis on üks-kaks sarnast lauset. Siis olen peaaegu hakanud ühes tükis teise tüki tekstiga edasi minema. On ka näiteks ette tulnud, et olen oma monoloogi kulminatsioonis, üritan olla emotsionaalne ja nutma hakata ja siis kuulen, et keegi haigutab valjusti. Siis mõtled küll: appi, kui õudne! Enesehaletsus tuleb peale, aga see võib ka aidata – tunned ennast lööduna ja sellest tekib tugevam emotsioon.

Aeg-ajalt tuleb lavale minna ka haigena või suruda maha negatiivseid tundeid. Mis on olnud kõige raskem olukord laval, mida mäletad?

Ma haigestun talveperioodil üsna kergesti või siis juhtub pingeolukorras, et natuke pärast esietendust tabab mind haigus. Mäletan „Kolme vihmase päeva“ etendusi, kus mul oli suur roll kanda. Tükk algab ja juba on mul köhahoog. Olen lava taga, Priidu (Piusi – toim) monoloogi ajal mõtlen: issand jumal, mis ma nüüd teen, ma ei tohi köhida!

Need hetked hirmutavad, aga ma arvan, et ma olen ka suur ülemõtleja. Ja siis kuuled, et inimesed on ei tea mis palavikuga mänginud ja kõik on ellu jäänud. Aga samas ma arvan, et ei maksa liiga palju ohverdada – me ei tea kunagi, mis võib tegelikult pärast juhtuda.

Aga elu raskete aegadega on pigem nii, et siis on laval hästi hea olla. Selleks hetkeks unustad kõik ära, see on nagu filmi vaatamine – sa saad ümber kehastuda, olla kusagil mujal. Kui etendus lõppeb, on jälle tunne: ma ei taha siin olla! Selles mõttes on lava nagu pääsemine. Olen hirmuga mõelnud, et kas siis ongi nii, et neil hetkedel, kui elus on raske, mängin laval paremini. See ei vasta siiski tõele – teinekord, kui oled jube rõõmus, siis lajatad ka laval suure energiaga.

Kui me rääkisime märtsis 2013 enne lavastuse „Kolm vihmast päeva“ esietendust, siis sa ütlesid, et soovid, et oleksid mingeid asju rohkem kogenud – oleks millestki šnitti võtta. Kas rollidesse kehastumine, ühisosa leidmine iseendaga läheb ajapikku lihtsamaks, kui elukogemust juurde tuleb?

Kindlasti. Muidugi ei pea mõrvari mängimiseks kedagi mõrvama, tähtis on eelkõige empaatiavõime, et aru saada erinevatest inimestest ja olukordadest, aga elukogemus tuleb väga palju kasuks. Ühelt poolt kasvavad ajaga tehnilised oskused. Aga mida ma olen kolleegidelt kuulnud – väga palju annab juurde laste sünnitamise ja kasvatamise kogemus. Kõik, mis naisega siis toimub. See on miski, mida oodata!

Varsti ongi sul võimalus emarolli kogeda. Kas tohib küsida, millal laps sündima peaks ning kas oodata on poissi või tüdrukut?

Las see teema jääb minu isklikuks teemaks ning loodetavasti saan lavale naastes publikut kostitada kogemuse võrra rikkama tööga. 

Kuidas mõjutab sinu lapseootus „Tõe ja õiguse“ võtteid ning eesseisvat teatrihooaega?

(Salatsevalt.) Minu tööasjad on kõik kenasti läbi räägitud ja omad lahendused leidnud.

Eelmisel kevadel kuulutas Kroonika, et olete kursuse- ja teatrikaaslase Priit Piusiga paar. Varsti pärast seda pahandasid sa Anne & Stiilis, et kes küll on need paarile lähedalseisvad isikud, kes sellist infot levitavad ja et selles nupukeses olid põhimõtteliselt kõik faktid valed. Ometi olete te rõõmsasti koos.

Jaa, me oleme elukaaslased. Tol hetkel pidasin ma silmas, et faktid selle kohta, kuidas meie suhtlus algas, olid esitatud valesti. See oli juba pikalt kestnud, aga ma ei taha seda ka praegu lahkama hakata. Ja ma toonitasin, et mind ajab naerma, kuidas tihti tekivad loosse need lähedalseisvad isikud. Me ju teame oma sõpruskonda – nad ei ole inimesed, kes helistavad Kroonikasse, et saada 35 eurot. Ma ei tunne, et ma oleks piisavalt huvitav avaliku elu tegelane, et minu eraelu peaks kõneainet tekitama.

ELUKAASLASED: Maiken Schmidt ja Priit Pius augustis presidendi taasiseseisvumispäeva Roosiaia vastuvõtul.Foto: Erlend Štaub

Sa õppisid enne lavakunstikooli minekut Tallinna ülikoolis koreograafiat. Mis sind tantsu juures paelus?

Mu pere on hästi sportlik – ema võimlemistreener ning isa on olnud kehalise kasvatuse õpetaja ja keskmaajooksja. Sport oli loomulik asi, mida me kogu aeg tegime. Ja tants kasvas kuidagi võimlemisest välja – see oli rohkem kaunite kunstide vallast. Mulle meeldisid moderntants ja see graatsilisus. Mul olid ka selleks eeldused olemas.

Kui ma oleks sündinud imeilusa lauluhäälega või ema-isa oleks pannud mind mingit pilli mängima, siis ma oleks kasvanud samavõrd muusika sees. Ma leian, et muusika on kõige kõrgem kunstivorm, mida saab igas ajahetkes viljeleda ja mis mõjutab inimesi kõige rohkem. Aga kahjuks ma ei arendanud seda endas.

Mis tõukas sind siiski lavaka katsetele minema? Oled meenutanud, et sind innustasid näitlemist õppima Kalju Komissarov Viljandi kultuuriakadeemia tantsukatsetel ja Jüri Nael, keda assisteerisid NO99 lavastuse „Perikles“ koreograafia loomisel.

Kalju Komissarov tegi seda täiesti enese teadmata. Ma olin lihtsalt üks mitmesajast, kes proovis pääseda Viljandisse tantsu õppima. Olen Kilingi-Nõmmest pärit ja Viljandi on lähemal kui Tallinn. Mul on seal palju sugulasi ja see tundus turvalise kohana, nii et kui ma sain sisse nii Tallinna kui ka Viljandi kooli, siis mõtlesin hästi pikalt, kuhu linna ma lähen. Aga mu Viljandis elav tädi ütles: mine muidugi Tallinnasse, see on võimaluste linn! Naljakas on mõelda, et elu oleks võinud minna hoopis teisiti.

Näitlemine ei olnud mul kindlasti ammu küpsenud soov. Ma olen küllaltki aukartlik inimene ja teatrimaailm tundus mulle millegi kättesaamatuna. Aga läbi muusikalide ("Grease“ ja „Fame", kus Maikenil olid tantsimise kõrvalt väiksed sõnalised rollid – toim) sain ma olla justkui oma turvalises vees. Kui tuli casting pisikesele rollile ja seal pidi etüüde tegema, siis oli see pisike samm jälle teatrimaailmale lähemale. Julgesin järjest rohkem unistada: äkki ma võiksin seda ka proovida, äkki see on minu koht? Ma sain aru, et mul on igasuguseid probleeme – hääl oli nõrk ja olin küllaltki arg –, aga siis tulid lavaka katsed ja mõtlesin, et olgu, mitu inimest on juba öelnud, et küll ma hakkama saan.

Saates „Kontakt“ rääkisite te Liis Lassiga, et teie lavakasse sissesaamine oli üsna napp, sest kahele kohale oli kolm tüpaažilt sarnast kandidaati – sina, Liis ja Adeele Sepp. Õnneks pole ükski teist teatrimaailmale kaduma läinud. Aga mida sa praegu teeksid, kui sa ei oleks pääsenud näitlejaks õppima?

Ma arvan, et minuni oleks siis varem või hiljem jõudnud treeneri või õpetaja amet. Olen tundnud, et mul on võib-olla teatud pedagoogilised oskused. Ma olen mõningad korrad andnud ülikoolides kõnetunde.

Samas olen ma ikka piisavalt edev. Kui nüüdsel ajal tuleb pakkumine, et tere, helistan siit teatrist seoses sihukese projektiga, ja küsitakse, kas ma tuleksin koreograafiks, siis tekib väike pettumus. See on naljakas, aga ma saan aru, et mu hing tahab tegelikult olla näitleja või tantsijana laval. Olla juhendaja – see nõuab väga suurt vastutust ja teistsuguseid oskusi. Sa pead rohkem üksi töötama, aga mulle tohutult meeldib kollektiivis töötada.

Tegeled sa veel tantsuga?

Ei. Asjad ei ole küll nii mustvalged, et ma tegin tantsuga lõpparve, vaid elu on mind lihtsalt viinud kuhugi teise kohta ja ma tean, et minu omaaegsed tantsukursakaaslased, kes on praegu tegevad koreograafid, on minust kõvasti ees. Ma võin lavastustele koreograafiat teha, aga kindlasti ei võta ma kõiki pakkumisi vastu. Olen üllatunud, et mind ikka aeg-ajalt kutsutakse. Ilmselt on seal mingi võlu, et olen näitleja, kes on olnud tantsija. Aga kuna ma ei arenda endas väga tantsupoolt, siis ma ei tunne ennast eriti pädevana. Kui keegi teeks mulle põneva pakkumise tantsijana, siis kaaluksin seda kindlasti.

Oled maininud, et vajasid lapsena sootuks logopeedi abi. Sa ei olnudki siis kooli ajal see piiga, keda pandi etlema, kui oli vaja näiteks luuletusi lugeda?

Ei. See on kummaline, aga ma mäletan, et terve kooliaja vältel pidin ma vaid korra luuletuse pähe õppima ja ette kandma. Ja see oli mulle tohutult raske. Ma ei lugenud lapsena väga palju, võib-olla kulus spordile ja õues mängimisele nii palju aega. Olin küll tubli laps, kindlasti mitte marakratt, aga lugemine oli kuidagi teisejärguline. Ma õppisin üldse hilja lugema – mõni õpib nelja-viieaastaselt, mul tuli see kätte alles kooli minnes.

Minu jaoks oli õudselt pingeline ja tundsin end minestuse äärel, kui füüsika või ajaloo tunnis oli raamat ees ja igaüks pidi teistele ühe lõigu kõvasti ette lugema. Kui juba nägin, et meie reast hakati lugema ja ma olen järgmine, siis hakkas kõik virvendama ja kindlasti ütlesin midagi valesti. Lavakunstikool, eriti Anu Lamp, on mind tohutult aidanud, õpetanud ennast korrektselt väljendama ja õpetanud esinemisjulgust. Nüüd olen selle barjääri suurel määral ületanud.

Väga palju aitab näiteks kõvasti raamatu lugemine. See küll väsitab häält, aga sa hakkad teksti kiiremini haarama. Aitab ka multikate lugemine, mida ma nüüd üsna tihedasti teen. Sa pead haarama lauset ja emotsiooni juba ette, see on väga arendav.

Maiken SchmidtFoto: Stanislav Moškov

Kui tihti sa oma kodukanti Kilingi-Nõmme satud?

Mu ema elab siiani seal, isa Pärnus. Satun sinna vähe, aga hea meelega – mulle muutub see koht järjest armsamaks. Aga me kohtume emaga enamasti kuskil mujal. Kuna mu õel on suur pere, siis lähen vabal hetkel pigem õe juurde Pärnumaale ja ema satub ka sinna või tuleb Tallinnasse. Vahel käime ka maal. Kilingi-Nõmme ei ole meie põhikohtumispaik. Mul on vanematega väga head suhted, aga kuna linnadevaheline kaugus on küllaltki suur, siis ei toimu iganädalast kokkusaamist, aga helistame tihti.

Kus sa näed ennast viie aasta pärast? Elad ja tegutsed sa ikka Eestis? On sul lapsi mitu?

Kindlasti ma olen Eestis. Ja mul on lapsed. Raske on niimoodi täpselt öelda, et siis mul on kaks autot ja nii edasi. Pigem ma loodan, et olen piisavalt tubli ja eneseteostusvõimeline ja küllap siis tulevad ka need asjad, millest ma unistan. Et ei tekiks mandumist.

Sul pole kunagi olnud soovi minna Eestist ära?

Mitte kunagi sel põhjusel, et mulle Eesti ei meeldiks. Mulle meeldib väga reisida ja enesetäienduse mõttes olen kindlasti välismaale minekut kaalunud, aga need on kaks täiesti erinevat elu – kui minna näiteks Londonisse või kuhugi mujale, siis pead mitmeks aastaks loobuma paljust, mis sul siin on. Ma sain aru, et mulle on pere loomine ja ka õe neli last ning nende kasvamine liiga tähtsad, et ära minna. Nii ambitsioonikas ma ei oska olla. Ja mul on ka väga vedanud – kasvõi filmirollidega. Huvitavad tööd ei ole otsa lõppenud. Ma arvan, et siin Eestis võib päris huvitav olla, pikalt.

„Artistid haibitakse meedias liialt üles.“

„Mind ärritab, et Eestis haibitakse tihti meedias näitlejad ja muusikud liialt üles. Näiteks on minu kohta kirjutatud, et ma olen üks Eesti parimatest näitlejatest. Kui üks mu kursaõde tegi kunagi sketšisaates rolli ja kohe reklaamiti teda: uus Eesti parim koomik! Need pole kindlasti meie enda seisukohad,“ rõhutab Maiken Schmidt. „Teatrimaailmas, meie tutvusringkonnas kehtivad hoopis teised reeglid. Me teame väga hästi, kes on andekas ja võimekas, kes natuke keskpärasem, kes on laisem, kes vajab veel küpsemist. Kõik sellised korrad, kui meid tehakse erakordseks, võtavad tegelikult tüki küljest ära. Näiteks kui keegi läheb näosaatesse, siis on kohe esimesel päeval staar sündinud. See viib ka publiku ootused nii kõrgeks, et paratamatult tuleb kukkumine, ilma et see inimene oleks sellist meediatähelepanu soovinud.“

Maiken Schmidt

Sündinud 17. aprillil 1985.

Tegeles 13 aastat rühmvõimlemisega, käis ka kergejõustikus.

2003 lõpetas Kiligi-Nõmme gümnaasiumi, 2006 Tallinna ülikooli koreograafia osakonna ja 2012 EMTA lavakunstikooli.

On aastast 2012 Tallinna Linnateatri näitleja.

Tunnustused:

2013 – parima näitlejanna eripreemia Soome filmifestivalil „Blue Sea Baltic Herring", roll lühifilmis „Kevad á la carte“

2013 – Linnateatri kolleegipreemia parima naiskõrvalosa eest, rollid lavastuses „Lantimiskunstnikud“

2014 ja 2016 – Linnateatri juhtkonna preemia enim etendusi andnud naisnäitlejale

2014 – AS ESPAK näitlejapreemia

2017 – Eesti Päevalehe eripreemia

Maiken SchmidtFoto: Stanislav Moškov

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee