Brad Jurjens: Megadethi bassimees pakkus end ise mu plaadile mängima (3)

Eelmisel reedel ilmunud hevialbumil „Deranged“ laulab teiste seas endine Yngwie Malmsteeni ja Journey laulja Jeff Scott Soto, basskitarri mängib Ellefsoni kõrval Yngwie Malmsteeni Ralph Ciavolino, trumme mängivad Rings of Saturni Aaron Stechauner ja Doyle’i Brandon Pertzborn.

David Ellefsoniga sai Jurjens tuttavaks 2015. aasta augustis. „Ellefson on väga lahe ja meie ringkonnas armastatud inimene. Kui ma Sotoga rääkisin ja ütlesin, et David mängis ühe asja juba sisse, siis tahtis tema ka kohe kuulda, mis värk on. Talle meeldis see, mis ma saatsin, nii palju, et kui algul oli juttu ainult ühest laulust, siis pärast seda tahtis ta kohe rohkem teha,” jutustab 21 aastat USAs elanud muusika- ja filmimees.

Brad sattus tuntud rokklauljaga juttu puhuma tänu naljakale juhusele. „Me olime koos ühel jämmil ja mingil hetkel mainisin ma ühele täiesti sakkis sõbrale, et oleks lahe, kui Soto mu plaadil laulaks. Sakkis sõber võttis mul pikemalt mõtlemata käest kinni ja põhimõtteliselt surus mu tema ette, nii et mul polnud teist võimalust kui juttu alustada.

Õnneks on Jeff üks lahedamaid inimesi maailmas, sest ta oleks sel hetkel võinud mu täiesti vabalt pikalt saata. Vanasõna „Küsija suu pihta ei lööda“ toimis sel korral täiega,“ meenutab kitarrist.

Ralph Ciavolinoga sai ta heaks sõbraks mullu veebruaris Miamis, kui esines seal „Guitar Godsi“ festivalil. „Oleme siiamaani sidet hoidnud. Naljakas on see, et Ralph helistas mingi aeg tagasi ja teatas, et tal on Yngwie Malmsteeniga mängimisest siiber, ta läheb tema bändist minema, kolib LAsse ja tahab hakata minuga bändi tegema. Täitsa tõsiselt. Ta läkski Yngwie bändist minema ja kolibki varsti Lasse,“ on Brad jahmunud. „Ma ei arvanud kunagi, et keegi mulle nii ütleb, päris tummaks võttis.”

Huvitava seigana plaadi tegemisest toob muusik veel välja, et pidi Scorpionsi trummarile telefonis viisakalt koostöö ära ütlema. „Ta tahtis mul kaks lugu sisse mängida, aga samal päeval, kui me pidime stuudiosse minema, kukkus tsüklisse ja helistas siis poolteist kuud hiljem, et kuule, mis meil sellest stuudiosse minekust sai. Hahaa! Mul oli juba Doyle’i trummar Brandon Pertzborn ammu need lood sisse mänginud. Tüüp lasti samal ajal ka Scorpionsist lahti,“ märgib Brad.

Sooloalbumi kallal töötas varem bändides mänginud kitarrist kokku umbes kolm aastat. „Ma lihtsalt tahtsin, et sinna peale saaks ainult parimast parim kraam, sest sa saad elus teha vaid ühe kõige esimese sooloplaadi,“ seletab Brad.

„Kui ma lindistamist alustasin, polnud enamus materjalist üldse kirjutatudki. Ma ei teadnud, kes plaadil mängima hakkab jne. Plaadilt jäi välja päris mitu lugu, näiteks ühel ei olnud trummid minu arvates piisavalt head. Oleks ju võinud ümber ka teha, aga mingi hetk viskas juhtme kokku, et kaua ma jauran, tahaks seda juba maailmaga jagada.“

Aega nõudis tema sõnul ka see, et järgmiseks stuudiosse minekuks raha kokku kraapida. „Ma ei teinud seda nii nagu normaalsed inimesed, et kirjutan kõik valmis ja siis lähen teen ühe korraga ära. Ikka ühe-kahe loo kaupa.“

Lauljatest kuuleb plaadil peale Jeff Scott Soto ka noore rokklaulja Evan Kaimani, ooperisopran Mary Whitmani ja kitarrist Patrick Kennisoni (Union Underground, Lita Fordi bänd) häält. „Masterdamisele aitas kaasa Bill Metoyer, kes oli 80ndate alguses üks Metal Blade Recordsi asutajatest. Tema käe alt on tulnud sellised bändid, nagu Slayer, Armored Saint, Sacred Reich, ja paljud teised,“ loetleb Brad.

Ainus plaadile jõudnud lugu, mis pole tema enda kirjutatud, on Niccolo Paganini neljanda viiulikontserdi põhjal seatud aaria „Io ti penso Amore". „Soto kirjutas enda lauldud asjadele ise sõnad ja tegi suurema jao viisidest ka,” mainib Brad.

Eestlased saavad plaati osta Nailboard Recordsi veebipoest. „Varsti peaksid need seal ka poodidesse jõudma. Ameerikas pole enam eriti plaate poodides, kogu see värk on ammu netti kolinud, kui sa just mingi räigelt kõva kantribänd pole,” tõdeb muusik. „Mu plaati on võimalik osta nii füüsiliselt kui ka iTunesis ja Amazonis alla laadida. Nagu kõigi teiste artistide puhul.”

Esines Las Vegases, kui massitulistaja hotellist inimesi sihtis

Brad tutvustas uue plaadi muusikat eelmisel teisipäeval Los Angelese rokiklubis Whisky a Go Go kontsedil „Hollywood Loves Las Vegas“, kus mälestati 1. oktoobril muusikafestivalil „Route 91 Harvest“ toimunud massitulistamise ohvreid ning koguti raha Las Vegase haigla toetuseks. Üles astusid ka näiteks Mikey Dee (Motörhead, Scorpions), Brett Scallions (Fuel) ja Simon Wright (AC/DC).

„Me tegime plaadilt viis lugu. Kuna Soto oli just Inglismaale lennanud, siis palusin oma endisel bändikaaslasel, Dee Snideri pojal Jesse Snideril laulda ja ta andis endast tõesti parima. Meie olime esimesed, läksime peale kell üheksa õhtul. Mingi ime läbi oli Whisky suhtkoht rahvast täis ja neile täiega meeldis. Mul polnud aimugi, et ma suudan Los Angeleses sellise hunniku rahvast kokku ajada, eriti teisipäeva õhtul. Isegi Fox News oli kaameratega seal ja me olime samal õhtul uudistes ka,” räägib Brad.

USA ajaloo suurima massitulistamisega, milles hukkus 58 inimest, on muusikul aga isiklik seos. „Ma mängisin nädal enne Vegase massimõrva välja müüdud kontserdil Fremont Streeti vabaõhu klubis The Beauty Bar, mille kõrval hotellis tulistaja samal ajal viibis. Politsei ja FBI teadete järgi oli ta just siis oma hotellitoast inimesi prooviks sihtinud. Kui ma sellest teada sain, tundus elu korraga jube kallis, ja ma tunnen selle mõttetu tulistamise ohvritele ja nende omastele väga kaasa,” ütleb Brad ja lisab, et tal läks oma nädalataguses esinemispaigas toimunud tulistamisest kuuldes lausa füüsiliselt süda pahaks.

Kas vabaõhuesinemistel on nüüd ka kuidagi kõhedam tunne sees? „Ma proovin toimunule mitte mõelda. Kui midagi juhtub, siis juhtub nii või teisiti,” arvab Brad.