„Suud puhtaks“ | Raadiohääl Maris Järva: Rõivase suhtes käituti ebaõiglaselt – peol pruugiti alkoholi, veedeti õhtut ja see kujunes kahe inimese suhtemänguks (96)

Ülle Kalvik: kas ahistaja teab, et see on karistatav, mida ta teeb? See on rida, mida peaksime edasi minema.

Hedvig Madisson: Räägitakse Taavi Rõivasest, kuidas see temale ja ta perele mõjub, aga kuidas see ahistamise ohver hakkama saab, et teda on koheldud objektina, seda ei küsita.

Liisa Pakosta: Kui keegi jagab pahatahtlikult kellegi alasti pilti, siis see läheb seksuaalse ahistamise paragrahvi alla. 

Katri Lamesoo, TÜ sotsioloog: Me peaksime rääkima kultuurilisest taustast, kontekstist.  Kui tüdruk saadab endast alasti pildi, sisi me küsime, aga miks ta tegi selle pildi, mitte, miks saatja seda edasi jagas? Pole mitte midagi halba kui keegi teeb endast palja pildi ja jagab seda kellagagi. Halvaks läheb asi siis, kui keegi teine seda loata jagab..

Merle Haruoja: probleemiks on, kui me süüdistame ohvreid, et nad räägivad probleemist nii nagu see on.  Märgakem neid, eks tõesti abi vajavad.

Aleksander Pulver: ahistaja ei arvagi, et ta on ahistaja. See on laiemalt kinni inimeses. Ilus oleks mõelda, et kõrvalistujat ei vaadelda kui asja, mida pruukida. Mida rohkem vaadatakse ühiskonnas inimesi kui millegi saavutamise vahendit, seda rohkem on ahistamist.  Mitte kõik inimesed ei tunnusta teise õigust olla tema ise. Mida rohkem on kõva käe poliitikat, seda rohkem tekib väärkohtlemist.

Reimo Raivet, politsei: selliseid lugusid on Eestis väga palju. Usun, et olukord on läinud paremaks, kuid fakt on, et iga päev toimuvad meil kodudes seksuaalsed väärkohtlemised. Mida teadlikumad on inimesed, seda paremini nad märkavad ahistamist.

Vaino: Kui me ei näe nii suurt ahistamist, siis kudias me tunneme ära mikroahistamst?  

Hedvig Madisson, ahistamise ohver: ahistamine algas kuueaastaselt ja kestis, kuni ma olin neliteist. Ahistajaks oli minu kasuisa. Kui me tegime midagi valesti, siis mind karistati. Sain julmalt peksa siis, kui kukutasin kasuisa mütsi maha. See oli alkoholismiga seostav enese väljaelamine. 

Seksuaalse ahistamise teemadel ma ei tahaks väga detailidesse minna, sest see oli väga räige. See algas tähelepanuga, arvasin, et olen talle väga kallis, tõi mulle asju, kingitusi. Alguses mul ei olnud sellega probleeme, aga probleem tekkis, kui ta tahtis, et lamaksin temaga ühes voodis. Lapsena ma ei saanud aru, et see on vale.

Mu ema sai sellest  teada kui ma olin 20. Mu ema oli samuti  ahistatud, ta üritas meid suure eneseohverdamisega hoida. Politsei oli välja kutsutud mitu korda, aga politseiametnikud olid mu kasuisaga ühes näitetrupis. Kui ma olin algklassides, siis mind saadeti haiglasse uuringutele nädalaks ajaks. Terve see nädal ei rääkinud ma ühegi psühholoogiga, keegi ei küsinud tausta kohta.  Saadeti sama targalt koju tagasi. Oli hetki, kui lasteaiakasvataja jalutas minuga koju, sest mind unustati aeda ja ma ei julgenud sisse minna. See oleks pidanud olema märk, kuid puudus huvi, osavõtt. Keegi ei küsinud.

Minu jaoks ei ole sellest rääkimine keeruline, sest olen sellega elanud terve oma elu.

Katri Lamesoo, sotsioloog: Võimusuhted on soolised. Seadus näeb ette terminit nagu sooline ahistamine. Äkki peaks seksuaalse ahistamise terminist loobuma ja rääkima soolisest ahistamisest, sest asja tuum on võimuküsimuses.

Urmas Espenberg: ahistamine on see, kui inimene ütleb, et ära tee.