LÄBI RASKUSTE KASVAME: Blogija Paljas Porgand ehk Merilin Taimre annab peagi välja kolmanda kokaraamatu, käib usinalt trennis ja peab ka populaarset veebipäevikut. Samas tunnistab naine, et see pole olnud käkitegu, vaid suur töö, mis mõnikord hingeliselt mahagi murrab.Foto: Martin Nikolajev/ Facebook
Maily Mau 17. oktoober 2017 15:34
„Mul on tulnud bikiinifitnessivõistluste eel, raamatu kirjutamise käigus, blogipostituste ülekülluses ja kohviku plaanimise ajal ette kokkuvarisemist,“ tunnistab elustiiliblogija ja retseptiraamatute autor Merilin Taimre ehk Paljas Porgand, kes annab peagi välja kolmanda raamatu „Mu süda kuulub pudrule“. „Praegugi olen selle lävel, sest mul on käsil neli hirmsuurt projekti, blogi ja palju muud. Ma olen vahepeal olnud endast täiesti väljas. Võin siis hakata paaniliselt nutma ja tekib tunne, justkui oleks kogu maailm mu õlule langenud.“

Fitnessientusiast Merilin Taimre meenutab, et hoolimata edukaks saanud blogist Paljas Porgand pole ta ennast kunagi pidanud suureks sõnasepaks: „Kui ma 2013. aastal Austraaliasse kolisin, siis hakkasin pidama reisiblogi, et lähedasi toimuvaga kursis hoida. Toonane blogi läks aga hinge teistelegi ningmulle ootamatult sai sellest Eesti parimaks pärjatud reisiblogi. Kui algul ei saanud vedama, siis hiljem ei saanud pidama. Pärast reisi alustasingi lugejate tungival soovil blogiga Paljas Porgand.“

Raamatute kirjutamise juurde jõudis terviseblogija aga hoopis tänu toonasele kallimale: „Kui ta pani mulle jõuludeks mu retseptidest väikese raamatu kokku, siis teadsin seda käes hoides, et viin oma unistuse täide – saagu mis saab! Ja nii sain kirjastuse Pegasus kaudu kaks esimest retseptiraamatut kaante vahele. Kuna need osutusid tõelisteks hittideks, siis otsustasin oma kolmanda äsjailmunud pudruraamatu ise kirjastada. Me õpime elus uusi asju vaid siis, kui me võtame vastu esmalt hirmutavatena tunduvad väljakutsed.“

Raamatu edust hoolimata ei looda Merilin, kelle kõrval on praegu laulja Uku Suviste, kirjutamisel lähedaste toetusele. „Olen raamatuid alati üksi kirjutanud. Ma ei oska inimestelt abi paluda. Kui pean seda tegema, valin abistajaid hoolega, sest usaldusväärsus on mulle tähtsaim.“

Merilin räägib, et algul oli tal raske kriitikaga toime tulla: „Loomulikult olen saanud negatiivset vastukaja. On olnud aegu, kui pidin sellega iga päev hakkama saama. Praegu tunduvalt vähem ehk seepärast, et ma ei lase end sellest enam mõjutada ega rivist välja lüüa. Algul ullikesena ja alles avaliku elu tegelaseks saanuna lugesin anonüümseid kommentaare ja võtsin südamesse, kui keegi kritiseeris,“ ütleb ta. „Kuid mis ei tapa, teeb tugevaks. Olen oma nutud ära nutnud ning nüüd lähen kriitikast kivinäoga läbi, sest lõppude lõpuks loeb vaid see, mida ma ise endast arvan ja kuidas inimesed, kes mind tõepoolest tunnevad, minusse suhtuvad. Kui olen enesekindel ja tean oma väärtust, siis pole teistelgi põhjust minus kahelda.“

Suurim unistus on oma kohvik

Merilin tõdeb siiski optimistlikult, et rasketel aegadel saab ammutada kindlasti tuge teiste inimeste tegudest: „Mind inspireerivad inimesed, kes suudavad vähese ajaga palju teha! Häid ideid oskame ju kõik välja nuputada, kuid teostusest jääb vajaka. Mind inspireerivad inimesed, kes suudavad läbi raskuste ja vaeva oma ideid ellu viia.“

Bikiinifitnessi võistlustel edu saavutanud Merilin tunnistab, et mitut projekti korraga vedades on trennis käimine kannatanud. „Kui veel kaks nädalat tagasi võis mind iga päev trennist leida, siis praegu jõuan sinna paar korda nädalas ja mitte just kauaks. Ma armastan treenida, kuid ainult siis, kui olen 100 protsenti asja juures. Kui mu mõtted uitavad aga töökohustustel, ei suuda ma asja poolikult teha. Pigem ajan enne tähtsama jutti ja siis lähen lammutan jõusaalis. Pealegi on keha niigi suures stressis ja minu peamine ülesanne on seda praegu läbipõlemise eest hoida.“

Hoolimata sellest, et Merilinil on juba neljas raamat mõtteis, ei näe ta end tulevikus kirjastaja ega bikiinifitnessi esileedina. „Mu suurim unistus on rajada kohvik,“ ütleb ta. „Ma tunnen, et ega see kaugel  ole, sest teen üha rohkem restoranide ja kohvikutega koostööd. Küll aga soovin sellele pühendada palju aega ja armastust, see pole projekt, mida saja teise asja kõrvalt ahmida. Seepärast täidan praegu nii palju pisemaid unistusi, kui vähegi suudan, et ühel päeval tulihingeliselt oma kohviku rajamise kallale asuda.“

Tagantjärele tarkusena võib öelda, et alati saab midagi paremini teha, ent Merilin ei teeks midagi teisiti: „Minu elu moto on, et ära iial ütle iial ja kahetseda pole midagi. Iga samm, ka valesti astutud, on viinud meid sinna, kus oleme praegu. Halvad õppetunnid jäävad eluks ajaks meelde ja neist õpime enim. Ja ära kunagi ütle, et sa elu sees ei teeks midagi, sest kui oled piisavalt kiiresti arenev inimene, siis võivad su mõttemaailm ja uskumused kiiresti muutuda. Jäta kõik teed lahti ning ära vaata kunagi tagasi!“