Jutuvestja: kui muudame ennast, muutub ka maailm (3)

Elas kord üks võlur, kellel ei olnud võluvõimet. Ta ei osanud oma võlukepi otsast saluuti lasta ega lõvi hiireks moondada. Võlur oli sellepärast kurb ja teda kutsutigi Kurvaks Võluriks. Lapsed kippusid tema üle nalja heitma ja täiskasvanud seadsid kahtluse alla, kas ta ikka on üks õige võlur.

Siis, ühel päeval märkas keegi, et Kurva Võluri kõrval tekkisid hoopis temal võluvõimed. Varsti avastasid inimesed, et kõik, kes iganes Kurva Võluri lähedusse satuvad, oskavad võluda. Ainus, kes seda ei suutnud, oli võlur – tema võluvõime aga seisneski selles, et ta muutis kõik enda ümber võluriteks ning see omakorda tegi inimesed rõõmsaks ja õnnelikuks. Sellega muutis Kurb Võlur maailma rohkem kui ükski teine tema kolleeg, seega oli ta kõige võimsam võlur üldse.

„Tegelikult oleme kõik natuke Kurvad Võlurid,“ kinnitab jutuvestja Erki Kaikkonen. „Me kõik saame muuta inimesi enda ümber rõõmsamaks ja õnnelikumaks – see on teaduslikult tõestatud. Harvardi ülikool uuris aastatel 1983–2003, kuidas õnnelikkus liigub mööda sotsiaalseid võrgustikke. Valim oli esinduslik – kitsam ring 5400 inimest ja laiem 53 000. Tuli välja, et kui kohtad kedagi, kellel on väga hea vibe – nagu moodsal ajal öeldakse –, siis paraneb enesetunne 17%. Piisab, kui ütled tere ja vahetad paar sõna ning maagia juba toimibki. Vähe sellest. Kui sinu enesetunne on 17% paranenud, siis sellel, kes sinuga kohtub, paraneb enesetunne 10%, järgmisel, kes omakorda temaga kokku puutub, 6%. Ja nii õnnelikkude inimeste ring muudkui kasvab.“

Erki ütleb, et paraku toimib sama fenomen ka vastupidi. Niisiis tuleb negatiivsusega ettevaatlik olla, muidu kipub see haarmeid ajama.

Jutuvestmise tava on hääbumas

Reedel ja kolmeteistkümnendal rääkis Erki lugusid ja jutte Viimsis Elujõusaali inspiratsiooniõhtul. Erki vestis lugusid ajast, kui maa oli alles lapik, ning kust ammutas tarkust iidne kuningas Saalomon ja mida soovisid aadlinaised, kelle abikaasad pühendasid põhilise osa ajast püha graali otsingutele.

Tundub, et maailm ei ole võrreldes tuhandete aastate taguse ajaga palju muutunud – inimesed on kogu aeg otsinud õnne ja elu mõtet. Muinasjutud, rahvajutud, legendid aga pole mitte fantaasialend, vaid kujundlik reaalsus ja peidavad endas olulisi elutõdesid. „Aafrikas on valitsejate nõunikud alati olnud jutuvestjad, keda kuningad võtsid vägagi tõsiselt,“ räägib Erki. „Need olid kultuuri ja tarkuse kandjad, kes lihvisid oma jutuvestmisoskust aastakümneid.“

Kui läheme ajas tagasi, siis oli jutuvestmine suunatud ka täiskasvanutele, ehkki see pole praegu enam tavaline. „Lapsepõlv tänapäevases mõistes tekkis 1930ndatel. See oli aeg, kui muinasjutud kuulutati laste teemaks, millekski, mis ei ole usaldusväärne.“

Sestap on laiem muinasjutuvestmise traditsioon hääbumas. Millest on kahju, sest jube mõnus on oktoobriõhtul mässida tekk varvaste ümber, võtta pihku kruus kuuma teed ja lasta lugudel kujutlusvõime lendama viia. Näosaade tundub pärast sellist kogemust kohe hulga kahvatum.