VIDEOINTERVJUU | Ivo Linna: „Aastad tulevad nagunii, aga neid ei pea kramplikult lugema, ei pea hakkama vanainimeseks.“ (12)

Mida sa viimasel ajal teinud oled? Sa oled kaalust kõvasti alla võtnud ja näed väga hea välja. Mis imenippe sa kasutanud oled?

Mõned head aastad tagasi selgus, et mu veresuhkur on läinud kõrgeks – paratamatu värk. Ma neelan ka tablette ja minu väga hea perearst doktor Salumets ütles, et ma ei tohi nii palju magusat süüa. Ma jõin enne meelsasti igasuguseid limonaade, need on mulle lapsest peale meeldinud. Ma jätsin need ära ja ma ei tea, kas asi on neis tablettides, aga mul on hea söögiisu, kuid ma söön korraga vähe. Ma olen võtnud alla peaaegu 30 kilo. Väga hea tunne on minna kingsepatöökotta ja öelda, et tehke mulle siia rihma sisse kolm auku juurde! Siis nad alati hauguvad mu kallal, et kummale poole teeme. See on nii tore! Ma pakun, et üle 35 aasta on mu kaal taas alla saja kilo.

Sul on tulemas uus hitt „Saame kokku”, mille videogi tuli juba välja. Ma ei hakanud alguses lugu kuulamagi, vaid ainult vaatasin sind. Tühja sest laulust, ma vaatasin su figuuri! See on hämmastav.

Jah. Ma olen proovinud igasuguseid dieete pidada, kuid siis on pidevalt närvid krussis ja kaalud mingeid lõigukesi, et kas tohib süüa nii palju vorsti või ei. Lõpuks oled psüühiliselt täitsa läbi. Ja kui see kuur ära lõppeb, siis vohmid kahe suupoolega süüa.

Kui ma siin restoranis täna sulle süüa tegin, siis tuli mulle telefoni pressiteade, et sa esitled 19. oktoobril raamatut „Iff. Suur loterii”. Ja seal oli kirjas, et tegemist on esimese ja üsna tõenäoliselt ka viimase raamatuga Ivo Linnast. Ega sa ometi surema hakka?

Aitäh hea sõna eest! Kui ma sain 50, siis sellest ajast peale on tehtud mulle umbes 10–15 pakkumist, et hakkame nüüd sinu elu lugu lahkama. Ma ei tea, kas ma olen lihtsalt üks põikpäine jäär, aga ma ei näe sellel mingit mõtet, et ma hakkan rääkima, kus ma sündisin ja kellega ma tutvusin.

Me ei tahagi seda, me tahame teada su naistest, intiimvahekordadest ja pahandustest.

Neid selles raamatus ei ole, seal on laulutekstid ja mitusada pilti. Ma olen mõelnud, et mis ma kiitlen oma saavutustega või räägin inimestest, kes on mulle kunagi olnud ühel või teisel moel armsad. Ma ei taha kiidelda. Mu nägu on nagunii olnud kogu aeg valguse käes.

Mingi väike magus mari peaks ju ikkagi olema, miks ma peaksin selle raamatu ostma? Lisaks sellele, et Mart Juur on selle kirjutanud.

Sa võiksid selle raamatu soetada, sest ma olen sulle sümpaatne inimene. Ma ei tea! Näiteks on siin palju pilte igasugustest etappidest ja inimestele meeldib võib-olla pilte rohkem vaadata, kui seda tühja mula lugeda. Mõnikord ütleb pilt rohkem kui tuhat sõna.

Aga kui mõni su sõber kirjutab elulooraamatu ja kirjutab seal ka sinust asju, mida sul on võib-olla paha lugeda?

See on nende vaba voli, mis nad teevad, ma ei vihasta. Pole olemas ajamasinat, millega rännata aega, kus sai käkki keeratud, et teeks nüüd teistmoodi. Mis on olnud, see on olnud. Ma ei saa ka öelda, et need asjad mind tagantjärele vaevaksid.

Sa oled Eestis positiivne kangelane. Sinu kohta ei ütle mitte keegi mitte kunagi midagi halba. Oled sa kaval olnud või oled sa lihtsalt hea inimene?

Aitäh sulle selle arvamise eest, et ma olen hea inimene! Küllap teised panevadki selle paika, kui hea või mittehea ma olen, sest ükski inimene pole ideaalne. Meil on kõigil oma krutskid ja vead ja halvad küljed. Aga see headus tuleb võib-olla kõige rohkem minu emapoolsest suguseltsist. Nad on tavalised, ilusad, armsad maainimesed, kellele ei lähe korda väline sära ja mõttetu kassikulla hiilgus. Ilmselt on mulgi seda geeni. Ka kasvatuses, mille ma olen kodust ja koolist kaasa saanud, tehti ikka paljud asjad puust ja punaseks ette. Ma pean ennast selles mõttes heaks ja õplikuks inimeseks küll. Võib-olla kogu lapse- ja koolipõlv vormiski selle põhisisu, sest ega inimene tegelikult ei muutu.

Kust sul tuli see säde väiksest kohast edasi pürgida?

Ma tahtsin ju eputada! Ma sain juba ülikoolis aru, et rohkem kui eest keelt õppida, meeldib mulle lava peal kekutada. See hakkaski olema mu elukutse ja tänu sellele ma olen saanud oma karjäärikese jooksul puutuda kokku meeletult kihvtide inimestega. See seltskond on olnud pööraselt tore! Eks see on ka mind vorminud, sest sa võtad ilmtingimata kellestki eeskuju. Näiteks kadunud Eri Klas – küll ta oli vaimukas inimene! Lauljatest oli mu suur sõber Kalmer Tennosaar, kellega kohtudes oli meil alati nalja nabani. Ta rääkis huvitavaid lugusid.

Sa käid praegu esinemas täiesti hullumeelsetel noortepidudel. Ma olen vaadanud, et kas sa suudad need noored inimesed üles kütta, aga lisalugusid lausa karjutakse juurde! See on minu meelest fenomenaalne.

Siin on see, et aastad tulevad nagunii, aga neid ei pea kramplikult lugema, ei pea hakkama vanainimeseks. Minu ratas on käinud ühtemoodi juba 50 aastat. Ma ei saa aru, et midagi oleks nüüd teistmoodi, ma ei ole oma suhtumist muutnud, et nüüd olen vanem ja soliidsem. Ma ei tunne, et ma peaksin kuidagi teistmoodi olema.

Kust sa võtad energia end uuesti käivitada? Sa oled ju artist ja esitad tuhandeid kordi samu lugusid, isegi lavad korduvad.

On neid päevi küll, kus mõtlen, et õudselt kihvt oleks terve päeva vedeleda. Aga esiteks, ma olen harjunud selle eluga, raha saab ja asjad peavad olema kodus korras. See viimane on väga tähtis, sealt tuleb jõud. Ma saan ikkagi päris palju olla Muhu saarel, kus on rahu, vaikus ja teistsugused inimesed. Sealt see jõud tuleb. Samuti ma naudin seda elu – lavad võivad ju korduda, aga ükski õhtu ei kordu.

Nii et Eestis ongi võimalik muusikuna ära elada?

Ma ei tea kui hästi elavad praegused popstaarid. Minu põlvkond muusikuna rikkaks ei saa, kuid elab ära ning jätkub ka või ja vorsti jaoks raha.

Kersti Kaljulaid ajas hiljuti inimestel harja punaseks, sest ütles, et nõukogude lastel oli kurb lapsepõlv. Kuidas sul oli?

Ma kuulsin sellest jutust, rääkisin ka ühe oma Saaremaa lapsepõlvesõbraga sellel teemal pikalt ja saime aru, et meil oli väga helge lapsepõlv.

Äkki mõtles president kurva lapsepõlve all seda, et õpetaja ja lapsevanemad olid suured autoriteedid? Näiteks tänapäeval suhtlevad lapsed õpetajatega nagu omasugustega.

Kui meil tuli direktor kooli, siis koridor oli haudvaikne ja kõik kadusid. Õpetajad olid suured autoriteedid. Ja meil oli tõeliselt helge lapsepõlv. Hea küll, me elasime päris vaeselt, aed meid toitis, vorsti-juustu saime harva, aga me olime lapsed. Küllap meie vanemad olid karmimas olukorras. Aga mul oli tõesti jumalik lapsepõlv!

Kas vanemad sind füüsiliselt ei karistanud?

Karistasid. Vanamees andis rihma. Ma olen oma lastega küll seda meelt olnud, et arm aitab enam kui hirm. Oma lapsi pole ma füüsiliselt karistanud, mulle ei meeldi vägivald. Kõike saab rääkida ja selle asemel, et millegi tegemise või tegematajätmise eest kohe karistada, tee lapsele asi rahulikult selgeks. Kui esimese korraga selgeks ei saa, siis saab 50. korraga – ja jääb talle pähe ka.

Miks sa oma lapsepõlvest raamatus „Iff. Suur loterii” ei kirjuta?

Ma olen mõelnud, et ma võiksin ennast elus ühe korra kätte võtta ja näiteks lugeda mingi riistapuu peale neid lapsepõlvemälestusi. Võib-olla mõni kirjutab need sealt ka üles.