LOE HOMSEST ÕHTULEHEST | "Voldemar Panso ei võtnud Kaarel Kilvetit esimesel katsel lavakooli vastu, öeldes, et kunst on julm ja teater invaliide ei vaja." (1)
„Jõudsime teineteisele vaid öelda, et kohtume veel. Karla viidi kambrisse, mina läksin tagasi oma palatisse, kui korraga hakkas kiusama mõte, et kas ei saaks Karlaga natuke juttu vesta. Kuigi ma teadsin, et ilma põhjuseta, veel vähem niisama juttu ajama tinakambrisse ei lasta, uurisin palatiõe käest, et äkki... Esimene reaktsiooon oli, et ei-ei, mitte mingi juhul! Püüdsin siis kõik mängu panna, et ikkagi minu lavastaja ja kas või paar minutit.“ Näitleja monoloog tegi oma töö. Õde riputas Laasikule ette tinapõlle. „Nii ma kambrisse pääsesin, kuid lähemale kui kolm meetrit ei tohtinud ma talle istuda. Kuigi Karla oli äsja kiirituselt tulnud, oli ta optimismist pungil, rääkis, et läheb peagi Rakverre lavastama. Siis sai mulle antud 20 minutit otsa ja soovisime üksteisele edu.“ Kahe kuu pärast sai aga otsa Kaarel Kilvetile antud aeg. Lõplikult. „Nii jäigi see meie viimaseks kohtumiseks. Seal tinakambris,“ ütleb Paul Laasik.
Kuidas Kaarel Kilvet oleks lavakooli maha põletanud
Kilveti elavast loomust, optimistliku hingega ning pigem Tootsi kui Arno orientatsiooniga õpilasest loob elava pildi Väino Uibo oma mälestusraamatus „Naeru varjus läbi elu“, kus ta on kursusevennast sõbrale pühendanud mitu head lehekülge. Meenutades muu hulgas, kuidas nad leidsid lavaka õuest malmist ahjuukse, millel raam veel küljes. „Kohe tekkis idee! Miks see muidu ahjuuks on, kui sealt puid sisse ei aeta? Viisime ukse üles, kateedri ruumidesse. Panime selle puitpõrandale maha ja hakkasime ahjuuksest puid sisse toppima. See tehtud, oli loogiline jätk ka tuli otsa pista. Ka see sai tehtud. Nüüd oli nalja nabani, sest suits hakkas tuba enda alla matma.“ Tagajärjeks oli söestunud põrand. „Pansol vajusid käed rippu,“ resümeerib Uibo.
Optimistlik meel ja poisikese mõõtu tembud ei jätnud Kilvetit ka pärast lavakunstikooli lõpetamist ja 1970. aastal tööle asumist Noorsooteatrisse, kus ta ka kohe lavastama hakkas. Kaarel Kilveti üks paremaid sõpru oli humorist, raadiohääl ja poliitik Priit Aimla. „Saime tuttavaks 1974. aastal, kui kolisime samasse majja. Tutvustas meid Karla abikaasa Krista, kellega raadios koos töötasime. Klappisime Karlaga kohe ja vennastusime. Mingi periood olime üsna aktiivsed meelelahutuslikku ajaviidet harrastavad mürtsutegijad. Kui Kaarlile juba miski meeldis, tõusis vaimustus lausa taevani. Tema vaimustus haaras teisigi.“
Loe pikemalt homsest Õhtulehest.
Kommentaarid