Voldemar Panso Kaarel Kilvetile: kunst on julm ja teater invaliide ei vaja (25)

Näitleja ja lavastaja Kaarel Kilvet ja Paul Laasik kohtusid esimest korda 1968. aastal lavakoolis, viimast korda 2005. aasta algul Keskhaigla palatis. Esimest korda olid nad koos laval Voldemar Panso neljanda lennu diplomilavastuses „Romulus Suur“ 1970. aastal. Kilvet diplomandina ja Laasik teise kursuse üliõpilasena. Haiglas kohtusid nad juhuslikult ja patsientidena. „Karla tuli just kiirituselt, oli ratastoolis ja teda viidi kiiritusjärgsesse palatisse, mida nimetati tinakambriks,“ meenutab Laasik.

„Jõudsime teineteisele vaid öelda, et kohtume veel. Karla viidi kambrisse, mina läksin tagasi oma palatisse, kui korraga hakkas kiusama mõte, et kas ei saaks Karlaga natuke juttu vesta. Kuigi ma teadsin, et ilma põhjuseta, veel vähem niisama juttu ajama tinakambrisse ei lasta, uurisin palatiõe käest, et äkki... Esimene reaktsiooon oli, et ei-ei, mitte mingi juhul! Püüdsin siis kõik mängu panna, et ikkagi minu lavastaja ja kas või paar minutit.“ Näitleja monoloog tegi oma töö. Õde riputas Laasikule ette tinapõlle. „Nii ma kambrisse pääsesin, kuid lähemale kui kolm meetrit ei tohtinud ma talle istuda. Kuigi Karla oli äsja kiirituselt tulnud, oli ta optimismist pungil, rääkis, et läheb peagi Rakverre lavastama. Siis sai mulle antud 20 minutit otsa ja soovisime üksteisele edu.“ Kahe kuu pärast sai aga otsa Kaarel Kilvetile antud aeg. Lõplikult. „Nii jäigi see meie viimaseks kohtumiseks. Seal tinakambris,“ ütleb Paul Laasik.