Kas president Kennedy armukese surm oli LKA kätetöö? (14)

43aastane Meyer oli tol päeval lõpetanud oma järjekordse maali ning läinud legendaarse Cheasapeake’i ja Ohio ehk kõnekeeles C&O kanali äärde jalutama, nagu tal iga päev tavaks oli. Umbes 40 minutit pärast mõrva tabas Washingtoni politsei ligikaudu 500 meetri kauguselt kuriteopaigast läbimärja afroameeriklase Ray Crumpi. Too ei jooksnud, vaid jalutas rahulikult. Crump väitis, et oli kala püüdes vette kukkunud. 

Kuid Wiggins kinnitas, et tegu oli sama mehega, keda ta oli näinud ohvri kohal seismas. Teinegi tunnistaja väitis, et oli samasuguse riietusega meest päev varem näinud ühel valgel naisel sealsamas kanali ääres sabas käimas. Usuti, et mõrtsukas oli tahtnud naist vägistada ja haaranud relva, kui too põgeneda üritas. Kuna aga taparelva ei leitud ning Crumpi ihul ega rõivastel polnud vaatamata ohvri peahaava ohtrale veritsusele verejälgi, vabastati ta 29. juulil 1965 kõigist süüdistustest. Meyeri mõrv on tänini lahendamata.

Ajakirja People teatel oli jõukast New Yorgi perest pärit Mary tutvunud John F. Kennedyga juba teismelisena keskkooli tantsupeol. 1945 abiellus kaunitar Lääne Keskagentuuri (LKA) kõrge ametniku Cord Meyeriga. Kui Kennedy oli senaator, elati lausa kõrvalmajades. Naistemaia presidendi järjekordne armuke sai Maryst siiski ilmselt alles 1960. aastate algul.

Valge Maja logiraamatus figureeris Mary nimi 1962. aasta oktoobrist. Tihti langes külaskäik kokku Kennedy naise Jackie eemalviibimisega.

Mary teadis liiga palju?

Isepäine ja vabameelne Mary Pinchot Meyer, kes oli eksperimenteerinud nii kanepi kui ka LSDga, polnud tüüpiline Kennedy armuke – tõmme olnud paljuski intellektuaalne. Salasuhe kestis kuni JFK tapmiseni. Kõmuleht National Enquirer väitis 1976. aastal afääri paljastades, et salapaar kohtus vahel nädalas koguni kaks-kolm korda. Presidendi ja Mary armulugu kinnitas ametlikult 1996. aastal Meyeri õemees, tunnustatud ajakirjanik  Ben Bradlee oma elulooraamatus „A Good Life”. Bradlee oli tuntud presidendi ühe lähema usaldusisikuna.

Aastakümneid on kahtlustatud, et Meyeri surm polnud juhuslik vägivallaakt. Kuulid olid tulistatud lähedalt. „Räägitakse, et Mary pidi surema, sest ta teadis liiga palju,” nendib Meyerist elulooraamatu „A Very Private Woman” (1999) kirjutanud Nina Burleigh People’ile. Ühtlasi olnud Mary LKA salaoperatsioonide äge kritiseerija. 

Surmajärgsel ööl tungis LKA vastuluureülem James Jesus Angleton Mary ateljeesse Bradlee maja kõrval, et leida tema päevik. Bradlee paljastas selle oma mälestustes. Angleton oli Bradleele tunnistanud, et otsib materjali, mis ähvardab president Kennedyt kompromiteerida.

Ühe toonase LKA tippagendi poeg Peter Janney on kirjutanud raamatu „Mary’s Mosaic”, väites, et tema isa oli seotud LKA vandenõuga tappa Meyer. Kuid Mary eluloo autor Burleigh usub siiski, et tapja oli Ray Crump. „Veendusin, et Crump oli vägivallaks vägagi võimeline,” kirjutas autor 2012. aastal väljaandes Daily Beast. 

Kennedy: „Kui ma iga päev seksi ei saa, hakkab mul pea valutama”

Kurjad keeled sisistasid, et kui Lee Harvey Oswald poleks 22. novembril 1963 president Kennedy vastu relva tõstnud, oleks seda varsti teinud mõni sarvedega abielumees.

Noore ja nägusa riigipea nõrkus olid naised. Tema armukeste seas oli nii kuulsaid näitlejannasid nagu Marilyn Monroe, aga ka avalikkusele tundmatuid näitlejaid, striptiisitare, seltskonnatibisid, Valge Maja praktikante ja sekretäre. Mõni kuu enne surma olevat president voodisse meelitanud koguni 60aastase filmilegendi Marlene Dietrichi enda. „Kui ma iga päev seksi ei saa, hakkab mul pea hirmsasti valutama,“ olevat Kennedy kord Briti peaministrile Harold McMillanile kurtnud.

Sugutungi võis võimendada Kennedyle tervisehäirete tõttu manustatud testosteroon. Meditsiinitoimikud näitavad, et tema kehas oli veel vaevalt mõni terve koht, kuigi mõrvapäeval oli ta alles 46aastane ja pealtnäha heas vormis. Kui tal 1947. aastal Addisoni tõbi diagnoositi, ennustasid tohtrid, et tal on elada jäänud vaid aasta.