Inimesed

Televisioonist tuntud sünoptikul on varjatud muusikaanne – ta mängib viiulit ja klaverit ning ka laulab!

ELE PEDASSAAR: valusatel aegadel mõjub muusika valuvaigistina (12)

Henry Linnard, 10. oktoober 2017, 18:20
OHTLIK PILLIMÄNG: Kui Ele ekraani ees viiulil vihub, teevad rõhkkonnad tema seljataga kurjakuulutavat tantsu.Foto: Teet Malsroos
Päikesepaisteline ja kuiv. G-duur ja e-moll. Puhub ida- ja kagutuul. Vivaldi ja Mozart! Rannikul puhanguti kümme meetrit sekundis. Nähtavus hea. Fortissimo, pianissimo, paus! Vähene pilvusus, vahelduv pilvisus, päike! „Aktuaalse kaamera“ sünoptikuna teab Ele Pedassaar vastuseid eestlaste kõige põletavamale küsimusele: „Missugune tuleb ilm?” Ajal, kui ta ilma ei ennusta, haarab kätte viiuli ning mängib vihmapilved laiali ja päikese särama.

Muidu peab Ele (40) tähtsat ametit riigi ilmateenistuses, aga neljapäeviti ilmub ta teleekraanile. „Poognaga oleks lihtne, ulataks kaardil palju kaugemale osutama,” naerab ta.

SENTIMENTAALNE VÄÄRTUS: Viiul on kulunud ja remonditud, aga Elele kallimast kallim.Foto: Teet Malsroos

Mis on sünoptiku ja ilmateadustaja vahe? „Kui ma enda kogemusest võtan, siis ilma teadustamine eetris on jäämäe väga väike tipp ja väga väike informatsioon. Siin piirab aeg, tegelikult võiksin ma rääkida vähemalt kümme minutit järjest, milline ilm võib tulla,” sõnab Ele. Just võib tulla, sest tegelikult võib sünoptik kümme varianti välja pakkuda. „Äkki on nii või on naa. Kui ei paista päike, siis sajab vihma, eks,” viskab Ele nalja. „Sellel kõigel on tegelikult põhjus-tagajärg-seos.”

Ele ei väsi kordamast, et sünoptiku põhiülesanne on tagada inimesele turvatunne ja ohutu lähitulevik. Seda peamiselt hoiatuste kaudu. Kas võib minna laevale, kas lennukid saavad tõusta ja maanduda, kas mandril on tormituul või hakkab vesi tõusma? „See on sünoptikute eksisteerimise mõte. Ülejäänud aja me ju lihtsalt jälgime ilma. Ilmateade on muudetud selliseks meelelahutuslikuks pooleks. Tegelikult on prognoosimine pigem isegi sõjateadus – oht läheneb ja sellest peab inimesi teavitama,” toob Ele võrdluse. „Kui torm läheneb, siis ma tunnen, et miski minu sees nagu ärkab!”

Kui sünoptikuid ETV eetrisse kutsuti, siis mõnda aega sai mõeldud ja jah-sõna öeldud. „Miks mitte, riigitelevisioonis oleks ju tore, kui mõni sünoptik ennast aeg-ajalt näitaks. Alustasime 2010. aasta jaanuaris. Muidu on öeldud, et me oleme nagu päkapikud, et kõik teavad, et me oleme olemas, aga keegi meid tegelikult ei näe.”

Televisioonis pole ta kunagi negatiivset tagasisidet kuulnud. Seda ei saa aga öelda tema igapäevatöö puhul. „Ilmateenistuse ööpäevaringne infotelefon muutub meil vahel usaldustelefoniks!” nendib ta. „Ilmateadet kirutakse meeletult ja kui näost näkku ei näe, siis on seda väga lihtne öelda. On inimesi, kes helistavad, et ennast maha laadida. Üks asi on halb ilm, aga keegi võiks ju selles süüdi ka olla! Sünoptik on enamasti oma ilmaprognoosis alati süüdi.”

Sünoptikul füüsika neli

Ilmateaduse õpingud said alguse Eesti merehariduskeskusest, kuhu sai Ele sisse konkursiväliselt, sest lõpetas gümnaasiumi hõbemedaliga. „Füüsika oli neli,” muigab Ele. „Praegu olen ma meteoroloog ja tegelen füüsikaga iga päev.” Ele sõnul hakkab inimene füüsikat siis, kui see ta elusse edasi kandub, hoopis teistmoodi nägema. Ka füüsikaõpetaja ütles Elele, et kunagi ei tea, millal võib füüsikat elus vaja minna. „Ära sõnus! Läkski kohe vaja! Kuidas ta teadis?” naerab ta.

Koolipõlves oli tema elus füüsikast märksa olulisemal kohal muusika. „Mul oli lapsena Pille klaver,” meenutab Ele selle häält matkides. „Seda ma siis väiksena klimberdasin ja tahtsin muusikakooli minna klaverit õppima.” Elele teadmata põhjusel otsustasid õpetajad koolis tema eest, et ta peab hoopis viiulit õppima. „Mina seda ise ei valinud. Ma ei tahtnud. Ma arvan, et paar esimest aastat mängis ema rohkem viiulit kui mina.” Pärast neljandat aastat hakkas aga meeldima. „Üks asi on harjumus, aga tekkis veel vajadus ja lausa sõltuvus. Klaver oli ka alati kõrval, päris ilma ei jäänud õnneks. Lugusid võin klaveril saata küll.”

Oma esimese ja ainukese viiuli, millel Ele ka praegu mängib, sai ta lapsepõlves Venemaalt. „Seda on palju remonditud, ükskord oli täitsa lõhki. Viiul on selline pill, mida ei tohi seisma jätta,” õpetab ta. Üksi mängib Ele meelsamini klaverit, viiulit mitte. „Ta ei ole soolopill, mulle pigem meeldivad duetid. Viiulil peab olema saade taga. Muidu mõjub ta kurvalt.”

Võttis mõõtu saates „Kaks takti ette“

Ele on esinenud ka laulusaates „Kaks takti ette”. „Aktiivne muusikaõpetaja Silja pakkis Parksepa keskkoolis pundi tüdrukuid kokku ja tõi Tallinna eelvooru. Kogemata sain edasi ja pidin saates ka käima. Olin tolle aasta võitja Tiiu Tulbiga samas saateski. Mäletad seda „Nukukese“ laulu?” ümiseb ta viisijuppi.

Kunagisel kõval koorilauljal on laulmine igapäevaelus praegu küll tagaplaanile jäänud, sest tal ei jagu töö kõrvalt aega. Ele tunneb laulmisest puudustki, kuid õnneks saab ta võtta viisi üles sünnipäevadel ja kodustel üritustel. „Koos täditütar Anuga teeme kontserte pereringis Võrumaal.”

Tänu koorilaulule sai Ele tuttavaks ka sõbranna Tiinamaiga, kellega tehakse suuremaid kontserte. „Tema on lõpetanud Otsa kooli harfimängijana ja muusikaakadeemia muusikateaduse eriaalal, õppinud ise karmoškat mängima,” kiidab Ele partnerit. Kord otsis sünoptik isa juubeliks pillimehi, kui Tiinamai ütles, et mis sa ikka otsid, teeme ise. „Avastasime, et tegelikult pole üldse raske, õppisime mõne loo ja siis veel mõne ning praegu on repertuaari juba nii palju, et saame ka kontserte anda,” rõõmustab ta.

„Kusagil peab ju inimene ennast maha laadima. Mõni läheb trenni. Mina tunnen, et kui muusikat mängin, siis ma ei mõtle millelegi muule.” Ele sõnul mõjub muusika valusatel aegadel lausa valuvaigistina – imerohuna, mis muudab rõõmu suuremaks ja valu väiksemaks. „Kui ma juhtun siis ka üksi kodus olema, istun klaveri taha ja kui ühel hetkel taipan kella vaadata, on vähemalt kaks tundi möödunud. Mind aitab muusika tegemine, mitte kuulamine. See puhastab, on minu tempel või kirik. Kõik läheb vähemalt korraks ära ja vähemalt natuke aega on päris tore olla, enne kui elu edasi läheb.”

Esinemistel meeldivad Elele vahetud kontaktid publikuga, kus mikrofone pole vaja. „Nii nagu mõisates ja rahvamajades. Vabas õhus mikrofoniga oleme ka esinenud, aga seal on publik kuidagi kaugel, nagu puhver oleks vahepeal.” Kui sünoptiku elukutse asemel oleks Ele muusiku teed läinud, esineks ta hoopis kusagil orkestri koosseisus.

Kahetsust, et musikaalsust karjääriks ei pööranud, Eles ei ole. „Muusika on selline asi, mis on kogu aeg, mis peab olema. Mõtlesin, et elukutse peab ikkagi olema midagi, mille kallal peab vaeva nägema. Muusika tuleb ehk liiga lihtsalt,” arvab ta. „Hobi korras jääb meelelahutuseks ja las ta selleks jääbki. Et endale. Mingi pilli võiks ju elus veel ära õppida.”

Miks tänavune suvi nõnda kehv oli?

„Kui ma nüüd järele mõtlen, siis meil seda suvist seisu ei saabunudki,” selgitab sünoptik Ele Pedassaar. Ümber maakera tiirutab õhk läänest itta. Talvel natuke madalamatel laiuskraadidel ja suvel ronib kõrgemale, poolusele lähemale. „Sellel suvel see jäigi madalamaks, aga samas hirmsasti lainetas. Suuremalt jaolt meie jäimegi nendesse lohkudesse, olime pidevalt selles külmas lohus ja see tohutult soe ja kuum ilm läks meist napilt mööda. Ise vaatasime ka väga nukra pilguga.”

KÄIB PROOV: Enne eetrisse minekut harjutab Ele ilmateate läbi. Just nagu pillimängugagi!Foto: Teet Malsroos

Õpetab üliõpilastele ja lasteaialastele ilma

„Sünoptikule võib iga inimene töö juurde külla tulla, lihtsalt huvist ilma vastu. Minu oma tuttavad käivad küll. Üliõpilastele on see lausa kohustuslik,” kinnitab sünoptik Ele Pedassaar. Ele viib läbi paari kuu pikkust praktikat Tallinna tehnikaülikooli maateaduse eriala magistrantidele, kellel on programmis sünoptiline meteoroloogia. „Mulle see ilmakoolituse teema endale väga istub.”

Ele õpetab ka lasteaialapsi. Esimest korda kutsus teda õpetama lasteaias töötanud tuttav, rahvamuusik Kail. Sünoptik võttis hetke mõtlemisaega, siis nägi aga raamatupoes täispuhutavat gloobust. Ostis veel värvilisi pabereid pilvede meisterdamiseks ja läkski lahti. „See näeb välja nii, et tädi Ele tuleb suure täispuhutava gloobusega ja räägib, kus rõhkkonnad maa peal elavad ja kuidas nad liiguvad,” kirjeldab ta. „Lasteaialapsed on juba väga nutikad!” Ühiselt õpitakse, miks on aastaajad, kus on päike ja maa, miks on talvel külm ja suvel soe. „Alustada tuleb algusest!”

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee