Kersti Kaljulaidi ametisse astumine.Foto: Alar Truu
Eesti uudised
10. oktoober 2017, 12:08

PRESIDENDID VÕRDLUSES: Ilvese esimest ametiaastat varjutasid Evelin ja Ärma, Kaljulaid reisis aga usinalt (39)

Enam kui kümme aastat tagasi endise Eesti presidendi Arnold Rüütli välja vahetanud Toomas Hendrik Ilvese esimene ametiaasta möödus vähem reisides kui praeguse presidendi Kersti Kaljulaidi aasta. Kahe riigipea – Kaljulaidi ja Ilvese – võrdluses ilmneb, et esimene neist elab tunduvalt tagasihoidlikumat elu.

Ilvese esimese ametiaasta lõpus, 2007. aasta 21. septembril kirjutas Postimees: „Tõeks pole saanud enne presidendivalimisi levitatud kartused, nagu ei suudaks väliseestlasest kosmopoliitne erudiit rahvale omaseks saada ja vastanduks oma väärtushinnangutega venekeelsele elanikkonnale. poliitikuna, tõelise riigiisana, kes kasutab kogu oma nappi volitustearsenali kriisiolukorrast väljatulekuks.“

Ka aastaid Luxembourgis töötanud Kaljulaid ei ole jäänud rahvale kaugeks. „Juba oma esimeste külaskäikude  ajal paistis Kaljulaid silma varasematest presidentidest mõnevõrra erinevate valikutega. /---/ Maakondades on Kaljulaid presidendina tere öelnud nii erinevatele ettevõtjatele, poliitikutele, kohaliku kogukonna liikmetele ning teistele karvastele ja sulelistele. Kaljulaidi kirjeldatakse vahetu suhtlejana. Näiteks Raplamaal asuva Valtu küla elanik Ülle Laasner ütles Naistelehele, et Kaljulaid oli visiidi ajal justkui oma küla tüdruk, kellega vaadati koos pilte.“

PALK/ELUKOHT

Toomas Hendrik Ilves asus presidendiametisse võlgades ning veidi pärast seda ilmnes ka segadus Ärma taluga. Lisaks olid nii Ilves kui tema toonane abikaasa Evelin hädas Ärma talu peatöövõtjaga, kes kadus Norrasse, jäädes alltöövõtjatele võlgu.

Kaljulaidil seevastu võlga ei ole, samuti loobus ta Kadrioru residentsist. Oma kodu valikul langetas Kaljulaid tagasihoidliku otsuse, tahtes edasi elada Nõmmel asuvas eramus, selle asemel, et presidendilossi kolida. Ka kodused kommunaalkulud katab presidendiproua enda taskust, eristudes selgelt Toomas Hendrik Ilvese Ärma talust, mille arved on jäänud suuresti maksumaksja kanda.

Erinevalt Evelin Ilvesest ei kasuta ka Kaljulaiu kaasa Georgi-Rene Maksimovski maksimaalselt hüvesid, mis kaasnevad seadusega presidendi abikaasaks olemisega. Ta loobunud ametiautost ja sekretärist. Sellest hoolimata potsatab Maksimovski tasku abikaasa staatusest tulev esindustasu 1590 eurot.

ABIKAASAD

Esimese ametiaasta jooksul teeb Evelin Ilves läbi totaalse muutumise – talupidajast saab tibi, kes mängib tennist, muudab soenguid, esineb seltskonnameedias jne. Ajakiri Naised valis proua Ilvese 2007. aastal koguni aasta tegusaimaks naiseks. Samas väljaandes on proua ise öelnud, et tema tänavune suurim saavutus oligi see, et rahvas võttis ta omaks sellisena, nagu ta on.

Õhtuleht aastal 2007 ja 2017.

Seevastu Kaljulaidi abikaasa hoiab avalikkuse tähelepanust pigem eemale. Maksimovskit näeb vahel suurematel vastuvõttudel või üritustel presidendi kõrval, ent eraldi intervjuusid mees ei jaga, leiba (vähemalt teadaolevalt) ei küpseta ning juukseid plaatinablondiks pole samuti värvinud.

VISIIDID

„Kersti Kaljulaid on alustanud oma põhiseadusliku rolli täitmist kadestamisväärselt hoogsalt. Oma eelkäijale Toomas Hendrik Ilvesele teeb töisest reisilustist innustatud Kaljulaid kindlasti silmad ette. Esimese ametiaasta jooksul on istuv proua presidendi juba 23 korda kodumaa tolmu jalgelt pühkinud, et raja taga Eestit igati vääriliselt esindada. Ilves jääb sellest oma esimese ametiaja käima jooksmise ava-aastal rohkem kui kolmandiku võrra maha, skoorides vaid 16 välisvisiiti,“ kirjutas Õhtuleht 7. oktoobril 2017 ilmunud artiklis.

ILVESE VÄLISVISIIDID (esimene ametiaasta)

16. oktoober 2006, Riia, töövisiit

Visiit Riiga. Foto: Mati Hiis

16. oktoober 2006, Helsingi, töövisiit

22.-23. oktoober 2006, Budapest, töövisiit

5.-6. november 2006, Vilnius, töövisiit

22. november 2006, Thbilisi, töövisiit

28.-29. november 2006, Riia, töövisiit

30. november 2006, Stockholm, töövisiit

20. detsember 2006, Brüssel, töövisiit

9.-12. veebruar 2007, München, töövisiit

14.-16. märts 2007, Helsingi, riigivisiit

7.-9. mai 2007, Thbilisi ja Bathumi, riigivisiit

4.-6. juuni 2007, Praha, töövisiit

15. juuni 2007, Amsterdam, töövisiit

25.-27. juuni 2007, Washington, töövisiit

3. juuli 2007, Riia, töövisiit seoses Läti presidendi ametiaja lõppemisega

8.-11. juuli 2007, Madrid ja Barcelona, riigivisiit

KALJULAIDI VÄLISVISIIDID (esimene aasta)

20. oktoober 2016, töövisiit Soome

Kaljulaid visiidil Soomes. Foto: Reuters / Scanpix

20.-21. oktoober 2016, töövisiit Lätti

26. oktoober 2016, töövisiit Leetu

2.-3. november 2016, töövisiit Poola

10.-11. november 2016, töövisiit Saksamaale

29.- 30. november 2016, töövisiit Soome

7. detsember 2016, töövisiit Prantsusmaale

8. detsember 2016, töövisiit Brüsselisse

25.-26. jaanuar 2017, töövisiit Rootsi

8.-9. veebruar 2017, töövisiit Lätti

17.-19. veebruar 2017, Müncheni julgeolekukonverents

7.-8. märts 2017, riigivisiit Soome

9.-12. märts 2017, töövisiit Liibanoni

23.-24. märts 2017, töövisiit Brüsselisse

3.-4. mai 2017, töövisiit Šveitsi

5.-6. mai 2017, töövisiit Itaaliasse

26.-27. mai 2017, töövisiit Slovakkiasse

26.-27. juuni 2017, töövisiit Itaaliasse

5. juuli 2017, töövisiit Lätti

6. juuli 2017, töövisiit Poola

11.-15. juuli 2017, töövisiit USAsse

17.-23. september 2017, töövisiit New Yorki

26.-27. september 2017, töövisiit Taani

ESIMENE AASTAVAHETUSE KÕNE/TERVITUS

Toomas Hendrik Ilves (31. detsember 2007)

Armas Eesti rahvas kodus ja kaugel!

Siin, Eesti Panga saalis, astus 24. veebruaril 1918 ametisse Eesti Vabariigi esimene valitsus. Me oleme, järelikult, oma riiki ehitanud pea 90 aastat. Ja kui ehitamine võimalik ei olnud, siis oleme teda hoidnud. Südames ja mõtetes.

Nagu ütles kord üks mees, kes hoidis Eestit oma südames ja mõtetes, Jaan Kross:

"Kui palju on Euroopa rahvaste seas üha veel rahvaid rahuldamatute või isegi täiesti väljavaateta omariikluse pretensioonidega? Rahvaid, kes on võibolla oma edu, harva ajaloo poolt pakutava omariikluse šansi maha maganud või kes üha elavad selle suure šansi ootel."*

Meie oleme õnnelik rahvas. Me saame oma riigis, oma kultuuris ja iseendas täna jälle kindlamad olla kui kunagi varem. Kindel ja õigusel püsiv riik vaatab oma kodanikele otsa. Kindel riik on ühtaegu avatud ja turvaline.

Lõppenud aasta oli usalduse aasta. Nii usalduse proovimise kui usalduse tugevnemise aasta.

Me oleme saanud targemaks. Me teame täna, et korda ja stabiilsust saame Eesti riigis tagada ainult koos demokraatia, sõna- ja arvamusvabadusega. Me teame täna, et meid ei jäeta üksi, nii nagu meie seisame oma liitlaste ja sõprade kõrval.

Me oleme usaldanud ja meid on usaldatud. Liikudes Euroopas, oma vaimses päriskodus, ei pea me enam piiridel dokumenti näidates tõendama, et see on meie kodu.

Kallid kaasmaalased!

Siin, Eesti Panga seinte vahel, on paslik kõnelda eestlase töökusest ja ettevõtlikkusest, mis lisab kindlustunnet Eesti majanduse tulevikuväljavaate osas.

Vaba turumajandus kätkeb endas arengut ja muutumisi. Nii ongi üleminekumajandusele omane väga kiire kasv tänaseks asendunud stabiilse tõusuga. Võtkem see teadmiseks ja arvestamiseks.

Aga ärme omista mõõdukamale kasvutempole tegelikust suuremaid ega valesid omadusi. Ärme usu neid, kes täna kriisi ja krahhi kuulutavad. Nad liialdavad ja eksivad, eksitavad ja hirmutavad. Neil pole õigus.

Edaspidi kasvab Eesti majandus tasakaalukamalt. Siin pole midagi üllatavat. Seda tingib majanduse seaduspärasus, aga ka majanduse olukord kogu maailmas.

Algavaks aastaks oodatav viie- või kuueprotsendiline majanduskasv tähendab, et Eesti enam ei kihuta. Aga ta liigub siiski tempokalt edasi. Kiiremini kui Euroopa keskmiselt. Eestil läheb hästi.

Niisama tasakaalukalt võiksime hinnata ka teisi Eesti majandusega seotud tõsiasju.

Esmane ja peamine: Eesti krooni kurss püsib. See otsus sai tehtud juba 15 aastat tagasi, kui Eesti valis oma rahasüsteemi. Devalveerimise kuulutamine on asjatundmatu, see on valemäng. Liiga selgelt kõlab hädakuulutajate juttudest omakasu noot.

Sellega tahetakse tekitada usaldamatust oma riigi tuleviku suhtes. Täpselt nii, nagu paari aprilliöö keskne eesmärk seisnes hirmu ja ebakindluse tekitamises. See ei läinud korda, sest meil jätkus usaldust Eesti riigi vastu. Jagus tasakaalukust tülitekitajatega mitte kaasa minna.

Kroon on täna ja on homme euro rahvuslikus kuues. Oma raha on meid hästi teeninud. Ning teenib hästi edasi ka siis, kui me ta mõne aasta pärast euro kuube rüütame.

Teiseks, inflatsioon on harjumuspäratult kõrge ja püsib sellisena ka algava aasta esimeses pooles. Hinnatõus on ülemaailmne, kaugeltki mitte ainult Eestile omane nähtus.

Lisame siia oma soovi ja vajaduse maksta töötajatele paremat palka ning eakatele suuremat pensioni. See aga tõstab paratamatult ka hindu.

Jah, inflatsioon tekitab kiusatuse kulutada. Aga mõelgem taas. Nagu me ei küta suvel tuba, et talvel soojem oleks, nii ei vea ka jõuluaegse kõhutäiega jaanini välja.

Igapäevase kulutamise asemel tuleks panna tänane raha tuleviku tulu teenima. Investeerigem omaenda või laste haridusse, oma tervisesse ja elukeskkonda, kaunistagem kodusid.

Kolmandaks: täna on tark mõista, et nagu kõikidest aktsionäridest ei saanud mõned aastad tagasi börsihaisid, ei saanud hiljuti kõigist ka kinnisvaraarendajaid. Aga paljud on rajanud viimastel aastatel uue kodu. Me elame seal ja oleme õnnelikud, ega pea oma kodu kasumit teenivaks kinnisvaraks.

Võtkem siis majanduse praegust olukorda kui uute sihtide seadmise ja järele mõtlemise aega. Meil tuleb panna alus majandusele, mis ei lähtu enam odavast tööjõust, vaid ajupotentsiaalist ja uusima tehnoloogia tulemuslikust kasutamisest. Eesti suudab oma majandust ümber korraldada. Oleme seda oma riiki taastades juba teinud, ja palju keerulisemas olukorras.

Eesti homse majandusedu eeldused on olemas. Eesti lapsed on väga arukad, kinnitavad meile äsjased üleilmsed hariduskvaliteedi uuringud. See on tunnustus meie õpetajatele ja meie kodudes valitsevale hoiakule. Aga homse majandusedu eeldused saavad teostuda üksnes siis, kui arukas mõistus leiab tööelus tänasest tõhusama rakenduse.

Hea Eesti rahvas!

Algaval aastal tähistame väärikalt oma riigi sündi 90 aastat tagasi. Mõelgem, kui palju sündmusi, traagikat ja head tahet; kui palju usaldust ja armastust on olnud meie riigi elus, meie kõigi elus.

Siit ka teile üks siiras palve, armsad kaasmaalased: hinnakem ja tunnustagem üksteist. Hetke pärast – kui õu lööb heledaks ja kõlavaks ilutulestiku paukudest – pidage väike paus. Pöörake oma pilk perekonnale ja kaaslastele. Öelge aitäh oma naisele, oma mehele, oma lastele, isale, emale. Suruge sõbra kätt, ja öelge: sa oled hea mees, sa oled hea naine.

Ja lõpuks, kui aastavahetuse pidu ümber saab, öelge nii, nagu ütles mulle üks näitleja, kui teda õnnitlesin eriti hea rolli eest. Ta vastas: elagu Eesti!

Head uut juubeliaastat Sulle, kallis Eesti.

Head uut ja õnnerikkast aastat, armas Eesti rahvas!

Elagu Eesti!

Kersti Kaljulaid (31. detsember 2016)

Head Eestimaa inimesed

Midagi on sellel aastal siiski läinud ka prognoosidele vastavalt – 31.detsember jääb ikka aasta viimaseks päevaks ja selle päeva viimastel minutitel on presidendil võimalus me aastat hinnata ja uut ennustada.

Ma soovin, et järgmine aasta tuleks globaalses mõttes lootustandvam ja - igavam. Eestimaalastele on see aasta siiski olnud kaunis lahke. Me asume maailma suurtest vapustustest füüsiliselt veidi eemal.

Kuid ainult füüsiliselt. Ka täna õhtul ei saa ma jätta Süüriale mõtlemata. See kurbus on piisavalt lähedal, et mõista – rahu ja heaolu ei ole kunagi iseenesest mõistetavad. Nende nimel tuleb teha iga päev tööd, täpselt nii nagu oma pere heaolu nimel.

Selle töö nähtavad viljad, näiteks üleeuroopaline avalik diskussioon Euroopa kaitsmisest või NATO tegevus kollektiivkaitse tagamisel, võivad vahel tekitada meis tunnet, et meiegi oleme otseselt ja vahetult ohustatud. Siiski – kas pole parem see arutelu ja sellest sündinud otsused, kui vaikimine ja otsustamatus? Ohud ja riskid sünnivad vaikimisest ja otsustamatusest, mitte tegutsemisest.

Nii tulebki seda rahutut maailma võtta – tunda kaasa ja aidata neid, kes hetkel kannatavad.

Teha selgelt ja avalikult omad järeldused ja tegutseda nii, et meie rahu ja areng oleksid tagatud.

Sedasi ongi Eesti riik toiminud. Just sellepärast pole meil põhjust uut aastat alustada muretsemisega oma turvatunde pärast.

Aga aasta viimastel minutitel tahan hoopis meenutada seda head, mida Eestimaa inimesed on tänavu teinud. Seda on palju. 60 Eesti inimest seisavad hetkel rahu eest Liibanonis, Malis, Iraagis, Kosovos ja Afganistanis. Üks väike tüdruk leiutas äpi, mis tuletab lapsevanemale meelde õiget hetke, mil lasteaiaaknalt järele viipavale lapsele julgustavalt lehvitada. Kümneid tuhandeid kordi aidati vanaemadel kokku jooksnud arvuteid lahti harutada. Kallistati miljoneid kordi oma lapsi ja vanemaid.

Tehti ja parandati sadu tuhandeid eksami- ja kontrolltöid. Õpiti järgmiseks suveks laulupeo laule ja tantse. Tehti 10 tuhande inimese täistööaja jagu vabatahtlikku tööd.

Mõned nimetatud teod võivad eraldi tunduda tavalistena. Kuid iga selline samm mõjutab suurt pilti. See, millises keskkonnas me iga päev elame, sõltubki just väikestest asjadest. Kõik need üles loetud – ja veel lugematul arvul teisigi häid tegusid – tähendavad, et Eesti on jälle natuke parem paik.

Ma ei saa öelda, kui palju parem. Ma ei oska välja arvutada heategude koguväärtust, et sellest siis lahutada pahategude negatiivne tulem ja leida vastus, kui palju on meil nüüd rohkem headust. Ent täpne arvutus polegi kõige olulisem. Oluline on hoopis see, et me kiidaksime üksteist tehtu eest. Südamest tulevat tunnustamist ei saa kunagi olla liiga palju.

Kohe asume teele uude aastasse. Aga hetk on veel aega. Vaadake enda ümber, äkki kellelgi ei olegi täna õhtul põhjust seda hetke tähistada, sest lootust ei ole või on jäänud väheks? Me ei jäta ju maha neid, kes ei jaksa kaasa tulla? Neid, kellele lahkuv aasta on olnud valus ja järgmine tundub seetõttu tühi.

Just praegu, kui maailm meie ümber on muutlik ja raskesti tõlgendatav, on eriti oluline üksteist hoida. Mõelda, mis on need väikesed sammud, kuidas me igaüks iga päev saame ise midagi paremaks teha. Suured ja üleilmsed mured ei ole põhjus jätta lahendamata kohalikud ja pisikesed probleemid.

Vastupidi – suured mured ei saa kunagi kätte neid, kes väikeste tegude kaudu kokku hoiavad. Vajame nutikaid ideid ja lahendusi, mis ei tule üksteise arvelt, vaid üksteise soove ja tahtmisi võimendades. Ja et teha paremini, on mõistlik vahel olla ka konstruktiivselt kriitiline.

Head Eestimaa inimesed! Soovin teile oma peaga mõtlemist, otsustusjulgust ja enesekindlust.

Oskust jagada tunnustust ja vastu võtta kriitikat. Ja soovin, et meil kõigil oleks aega ja jõudu lihtsalt elust rõõmu tunda. Ise, pereringis, tööl ja sõpradega, eestlaste ja eestimaalastena. Hoides üksteist hoiame kõik koos Eestit!

Head uut aastat!