Pisitütre isaks saanud Paul Neitsov: „Naised on müstilised olendid. Ma ei tea, kust Brigita selle viimase jõu võttis“ (21)

Teistkordselt isaks saanud Svjata Vatra kitarrist Paul Neitsov räägib, et sünnitus oli pikk ja nii ema kui lapse jaoks kurnav. See on ka põhjus, miks nii Brigita kui väike Loore veel haiglas kosumas ja energiat varumas on. „Ametlike paberite järgi oli 13 tundi sünnitegevust. Ma ise mõõtsin aega alates hetkest, mil Brigital valud tekkisid – selle järgi oli kokku 26 tundi,“ räägib Neitsov. „Üritasin selle aja jooksul nii palju abiks olla kui vähegi võimalik. Arvan, et minust oli natuke abi ka,“ muigab ta. Paul tunnistab, et sünnituse juures olles on raske näha, kuidas endale kallis inimene valudes piinleb. „Olen elus kahel korral sünnitust näinud (Paulil on tütar ka varasemast kooselust. - H.P), ent esimene kord oli palju lihtsam – siis kestis sünnitus umbes neli tundi. Sel korral läks palju pikemalt,“ sõnab ta.

Paul ei varja, et on oma kihlatu üle tohutult uhke. „Naised on ühed müstilised olendid. Ma ei tea, kust Brigita selle viimase jõu võttis. Sisuliselt paar tundi enne lapse sündi pakuti keisrilõike varianti, kuna arvati, et ta enam ei jõua. Brigita oli sellele vastu ja leidis mingi jõu, et saab hakkama ja tegigi selle ära. Mingi ürgne jõud oli temas peidus,“ räägib ta.

Paul sai last esimest korda süles hoida alles laupäeval, sest pärast sünnitust viidi pisitütar arstide jälgimise alla. „Oli ikka väike mure ka. Aga arstid olid väga toredad ja ütlesid, et see kõik on selleks, et kodus oleks kergem ja kõik kontrolli all. Midagi eluohtlikku pole olnud ei lapsel ega Brigital – mõlemad olid lihtsalt sünnitusest väsinud. Eks see pikk sünnitus on lapse jaoks ka ilmselt hästi kurnav kogemus,“ sõnab ta. Paul arvab, et Brigita ja Loore saavad haiglast koju juba paari päeva pärast. „Sõidan reedel Luksemburgi esinema. Loodan, et nad saavad enne seda koju. Ja kui ei saa, pole ka hullu. Tean, et nad on kindlates kätes,“ räägib ta.

Kuidas tütar endale nime sai? „Nimi tuli minu algatusel. Ent kust see tuli, ma täpselt ei mäletagi. Igasugu variante oli, ent lõpuks läks nii, et hakkasime teda Looreks kutsuma juba suvel, mil ta veel emaüsas oli,“ sõnab Paul. Kõnealune nimi on talle alati meeldinud. „Ma ei tea ka väga palju selle nimega inimesi – näitleja Loore Martmad tean, ent rohkem mitte.“ Algselt kaaluti kombinatsiooni kahest eesnimest. „Näiteks Loore-Sireli või Sireli-Loore. Aga siis mõtlesime, et seda on natuke raske välja öelda. Eriti siis, kui ta ise veel väike on,“ räägib ta.

Paul soovitab neil, kel pisipere ilmaletulek veel ees, kindlasti jääda rahulikuks ja kuulata arstide antud korraldusi. „Ükskõik, mis sünnituse ajal toimub või on – alati tasub usaldada arste ja nii-öelda anda end targemate kätte, järgida nende juhiseid ja lasta end professionaalidel juhtida,“ räägib ta. Veel mõnda aega tagasi pooldas Paul kodusünnitust ja mõtles, et see võiks tulevikus kõne alla tulla. „Nüüd ma arvan, et kodusünnitust ei tasu proovida. Lihtsalt mitte kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Hea, kui sul on arstid koguaeg olemas,“ räägib ta. Meestel, kes mingil põhjusel sünnituse juures olla ei julge, soovitab ta seda kogemust ikkagi proovida. „Kui hakkab paha või mingil hetkel väsid ära, siis saab alati ruumist välja minna ja mujal oodata. Kui laps sünnib, siis kutsutakse tagasi. Kui hakkabki halb või ei jaksa enam, siis seda ei pea kartma või häbi tundma. See on täiesti loomulik,“ julgustab ta kõiki mehi.

Brigita ja Paul on tuttavad 2014. aastast, mil mõlemad esinesid Eesti Laulu konkursil ning jagasid suisa ühist garderoobi. Brigita esitas võistlusel pala „Laule täis taevakaar", Paul mängis ansambli Wilhelm ridades kitarri. Tutvumisest tärkas esialgu sõprus, mis arenes edasi tõsisemaks suhteks alles mitu aastat hiljem. Märtsikuus noored kihlusid ja üsna pea pärast seda teatati lapseootusest. Paulil on varasemast kooselust tütar, Brigita jaoks on Loore esimene laps.