PREMEERITUD: Üllar Saaremäe pälvis reedel publikupreemia lavastuse „Viimane võllamees“ eest.Foto: Teet Malsroos
Inimesed
9. oktoober 2017, 17:04

Vabakutseliseks hakanud näitleja ja lavastaja pälvis reedel pärast „Lendas üle käopesa“ esietendust publikupreemia

Üllar Saaremäe: "Kui ma ise poleks aega maha võtnud, oleks seda mõne aja pärast teinud infarkt." (4)

„Saan kohe 48 aastat vanaks ja ma ei jaksa enam rabeleda. Olen seda teinud oma mõlema lapse kõrvalt, mõlema suhte kõrvalt ja olen need seetõttu puruks jooksnud. Tahaks korra aja maha võtta. Lihtsalt mingil hetkel peab mees endale näkku vaatama ja ütlema: kuule, mõnikord on vaja ka metsas jalutada või kell 11 ärgata, aeg maha võtta. Sest kui ma ise seda poleks teinud, oleks mõne aja pärast seda teinud infarkt, mis võib-olla oleks tähendanud igavikulist aja mahavõttu,“ tõdeb Üllar Saaremäe, kes peanäitejuhina vedas Rakvere teatrit 21 aastat, kuid tegi nüüd otsustava kannapöörde ja valis vabakutselise tee.

Just vabakutselise näitleja vabadus lubas tal vastu võtta peaosalise McMurphy rolli lavastuses „Lendas üle käopesa“, mis esietendus Rakveres eelmisel reedel. „Võtan nüüd siit külalisnäitleja palka,“ naerab ta.

Üllari sõnul on tal näidend „Lendas üle käopesa“ istunud peas juba keskkoolist alates. „Sellest ajast, kui nägin Noorsooteatri lavastust Tõnu Karguga peaosas. See oli tõeline vapustus, nagu rokk-kontsert, totaalne emotsioonide mäng,“ räägib ta. „Sain nii Kargu mängust kui ka loost kätte korraliku laksu – siis hakkaski kell tiksuma. Aga kui midagi nii suurt on ees ära tehtud, ei saa ju hakata seda kohe tegema. Aastaid hiljem võtsin tasakesi vedu ja rääkisin järjepanu umbes viie lavastajaga, et keegi teeks seda minuga, kuid ühel või teisel põhjusel tegudeni ei jõutud. Kuni lavastaja Eili Neuhaus selle ideega minu juurde jõudis. Siis aga polnud mina valmis astuma McMurphy pükstesse, sest olin siis väga seotud seriaaliga „Viimane võmm“. Nüüd viimaks oli käes minu aeg.“ Üllar ütleb, et loomulikult on see lugu süsteemist ja indiviidist. „Ja mis meie süsteemis siis nii väga viga on?“ küsib ta retooriliselt. „Võrreldes sellega, kui nõukogude ajal tuli välja Noorsooteatri lavastus ning me kõik saime väga hästi aru, millest see lavastus räägib. Aga ma olen väga nõus teatrijuhi Velvo Väliga, kes esietenduse-järgses sõnavõtus rõhutas: kes otsustab täna, kes on normaalne ja kes mitte. Ei pea olema su ümber ahistavat struktuuri, et seda tükki teha,“ toonitab Saaremäe, kes paneb McMurphy rolli raskusastmelt ja sügavuselt ühele pulgale Hamleti ja Cyrano de Bergeraci osatäitmisega.

Pärast „Lendas üle käopesa“ etendust sai Üllar Saaremäe üllatuse osaliseks: nimelt anti „Viimasele võllamehele“ ja Saaremäele kui selle lavastajale üle publikupreemia. „Kes siis mulle räägib, ma ei ole ju enam Rakvere teatri peanäitejuht ega isegi mitte näitleja!“ tuli preemia Üllarile ootamatult. Enda arvestuse järgi pälvis ta publiku tunnustuse seitsmendat korda.

Tiina Mälberg: „Kõik kolm publikupreemiat tulid tegelikult mulle.“

„Publikupreemia on väga uhke tunnustus, sest publik, kelle jaoks sa iga päev tööd teed, on sind omaks võtnud. Samas Rakvere teater on täis võrratuid näitlejaid ja preemiatega on, nagu on, neid jagub igal aastal ainult ühele,“ leiab armastatud näitleja Tiina Mälberg, miks ta selle tunnustuse pälvis alles esimest korda 20 aasta jooksul, mis ta Rakvere teatris on töötanud.

Et publiku poolt parimaks meesnäitlejaks nimetatud Karl Robert Saaremäe on Mälbergi poeg ja parimaks lavastuseks hinnatud lavastus „Viimane võllamees“ tuli välja Üllar Saaremäe käe all, siis Mälberg arvab naerusui, et kõik nimetatud preemiad läksid tegelikult talle. „Ilmselt on „Viimane võllamees“ minu tehtud, sest minu täita on selles lavastuses äärmiselt oluline roll, mistõttu on mul õigus arvata, et ilma minuta poleks lavastus sellist tunnustust pälvinud. Karl Robertist pole mõtet rääkidagi, sest selle preemia taga on ilmselgelt minu emaroll,“ muigab Tiina.

Tiina Mälberg Foto: Teet Malsroos

Eili Neuhaus: „Kellelgi pole õigust näidata teise peale näpuga tema nahavärvi või seksuaalse orientatsiooni pärast.“

„Sellest on kolm-neli aastat, kui ma sain Üllariga kokku ja ütlesin talle, et teeme "Lendas üle käopesa“ ära. Aga tollal oli tal teatris väga palju muid tegemisi ning ta arvas, et ei saaks peaosalisena sellele osale põhjalikult keskenduda. Nüüd õnneks oli Üllar muudest tegemistest piisavalt prii ning ka aeg selle tegemiseks on igati sobilik. Sest see, mis siinsamas Rakveres toimub (Neuhaus vihjab seksuaalvähemuste festivali avamisele Rakvere teatrikinos tund enne esietendust – J. K.), see arusaamatu väiklus kinnitas mulle, et lavastus tuli välja õigel ajal. Selles on juttu inimestest, kes on erilised, kes on pugenud peitu ja kellega käitutaksegi kui alaväärtuslike inimestega. See on absurd, mis sajandil me elame. See lavastus on minu võimalus rääkida ja hinnanguid anda, et inimesed, tulge mõistusele. Kellelgi pole õigust näidata teise peale näpuga tema nahavärvi või seksuaalse orientatsiooni pärast. Kui toimub vastandamine, et üks on parem kui teine, siis mulle tundub, et meie riik ja valitsus on jätnud midagi kahe silma vahele, midagi olulist on jäetud tegemata. Samas mina pole kohtumõistja, mul on lihtsalt võimalus öelda teatrilaval välja oma seisukohad.“

Eili Neuhaus Foto: Teet Malsroos

Kunagi kultuslavastuseks saanud „Lendas üle käopesa“ esietendus Rakveres

Rakvere teatri direktori Velvo Väli sõnul oli „Lendas üle käopesa“ tükk aega teatri laual. „Ja alati on selle lavastamisega kerkinud küsimus, et miks just praegu. Kui viimaks Üllar (Saaremäe – J. K.) leidis, et nüüd on õige hetk see lavale tuua, polnud mina selles ikka veel kindel.“ Kuid nüüd leiab ta, et õige aeg on viimaks käes. „Arvestades seda, mis toimub teises majas (Rakvere teatrikinos avati tund enne esietendust seksuaalvähemuste filmifestival – J. K.), siis ma väga loodan, et meil ei saa olema kunagi seltskonda, kelle arvates mõned on rohkem, teised vähem inimese nägu.“

Lavastaja Eili Neuhaus lisab: „Olen väga tänulik võimaluse eest sattuda hullumajja ja minu jaoks oli selle loo lavastamine tõeline hullumaja. Aga ma loodan, et see väga välja ei paistnud – seda teavad vaid mu lähedased, minu lapsed. Samas tahan ma teha suure kummarduse Üllarile ja Üllele (Lichtfeldt – J. K.), kelleta ma praegu siin ei seisaks.“

Lavastus "Lendas üle käopesa". Foto: Teet Malsroos