Teater

Teatri džentelmeni Peeter Jakobi tervis oli tabuteema 

Jaanus Kulli, toimetas Denes Kattago, 7. oktoober 2017 16:14
Peeter Jakobi.Foto: Arno Saar
15. oktoobril oleks Jakobi saanud 77aastaseks, ent pea kolm aastat tagasi murdis vähk ta maha. Mehe haigusest aimati, kuid selle tõsidusest ei teadnud isegi kõige lähedasemad sõbrad. „Küllap ta püüdis nende juttudega meid kõiki säästa,“ usub Erik Ruus, Jakobi üks parimaid sõpru. Nagu ka Üllar Saaremäe, kes vanuse poolest võinuks olla Jakobi poeg.  

„Võisime rääkida millest iganes, ent oma tervist ei võtnud Peeter kunagi jutuks, eales ei kurtnud ta selle üle,“ mäletab Saaremäe. „Teadsin, et tal midagi on, aga kui selle kohta küsisin, vastas ta kiiresti, et ei, ei, kõik on joones. Tubakatont nagu ta oli, põdes ta kopsuvähki, millest ma alles pärast ta minekut teada sain. Aga kas see oli ainult suitsetamisest, kes teab,“ küsib Saaremäe. 

Samal teemal

„Seetõttu oli ta minek eriti ootamatu ja masendav,“ lööb isegi macho-mehe kuulsusega Saaremäe hääl korraks võbelema. „Vaid mõni nädal enne seda olime telefonis joviaalselt vestelnud. Ta oli käinud Karepal vaatamas mu lavastust „Karistai ja Lorelei“ ning helistas mõni aeg hiljem. Istusin oma maja terrassil ja niisama lobisesime. Peeter tegi aeg-ajalt toredaid kõnesid, näiliselt olulise põhjuseta, ent just sellepärast need olidki olulised, et ta küsimuseks oli vaid: kuidas sul läheb? Kahjuks selliseid kõnesid me enam üksteisele ei tee. Ja see vestlus jäigi meie viimaseks.“ 

Erik Ruusi sõnul oli isegi südamesõprade ees aastaid oma haiguse maha vaikinud Peeter nende viimase kohtumise ajal korraga ootamatult avameelne. „Ta ei olnud kurb ega löödud, aga sain aru, et asi on tõsisem, kui aimata oskasin. Siis äkki kangastus mul silme ette viimane „Karistai ja Lorelei“ etendus Karepal, kui Peeter kinkis mulle pakki keeratult kaks raamatut, kuhu oli sisse kirjutatud „Mälestuseks Erikule“. Nüüd mõistan ta silmavaadet ja natuke väsinud olekut sel hetkel.“ 

Ent tollal ei osanud Erik Peetri ilmest ega sissekirjutustest raamatutesse midagi välja lugeda. „Pidime uuesti kohtuma. Ta ootas mind Viimsisse ülejärgmisel päeval, ent nagu ikka, tuli midagi vahele ja nii ma ei jõudnudki enne lõppu enam tema juurde. See jääb mulle nüüd hinge peale. Oleks ma teadnud, et lõpp on nii lähedal, et asi on sedavõrd halb, aga oleks ei maksa… Mõtlesin kogu aeg, et küll ma veel jõuan. Paraku on elus niimoodi, et iga kord enam ei jõua.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee