„Peeter Jakobi kehastatud Ivo Schenkenberg oli nõukogude naiste seksisümbol.“

Kohe näha, et veel üks, kes on palju kordi vaadanud filmi, aga pole viitsinud originaalteost läbi lugeda. Loe Eduard Bornhöhe raamatut "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad" ja sa saad teada, et Gabrielil polnud küll vaja möldrina tööd teha ega muul viisil äraelamiseks suuremat vaeva näha. Ja "Viimne reliikvia" pole mingi märulifilm.

see oli vene luul ivost.

Negatiivse, laimava pildi Ivost kui bandiidist ja vägistajat pealikust maalis teatavasti meie kirjanik Eduard Bornhöhe, kes oli ise suur venestamise pooldaja ja tahtis seega igati tsaarivõimude ees pugeda. Tänu sellele sai ta algul 1893.a. ametnikukoha Tallinna linnakohtusse, vanast peast 1907.a. Jõhvi ülemtalurahvakohtu eesistuja väärika ning tulusa ametikoha.
Tegelikult oli see päris ajalooline Ivo Schenkenberg aga üsna osav ja vapper sõjamees ning väepealik, kes oskas vene rüüstajate eest linna põgenenud talurahvast ja linnakehvikest moodustada ning välja õpetada vägagi eduka väesalga. Mis saavutas sõjas mitme aasta jooksul mitmeid võite endast arvukamat vene väeüksuste üle.

...oli metsavendade grupi juht.

See "metsavedade grupp" ulatus ikka sadadesse, paremail päevil ka üle tuhande, mis oli tollal arvestatav väesalk. Ning peeti nii varitsuse ja sissisõda, kui anti ka suuremaid lahinguid vene väesalkade vastu. Näiteks löödi ka tatari ratsaväge kui ka bojaaride sõjasalku. Vallutati ka asustatud punkte.

Millise venna ta siis ära tappis? Olgu siis filmis või raamaus. Oma venda Cristopherit igatahes küll mitte, see oli küll vapper, kuid mõtlematu uljaspea ning langes hiljem Rakvere all tema salgas venelaste vastu võideldes.
Muuseas, too filmi-Gabriel polnud ei ta vend ega isegi mitte poolvend. Vaid Ivo isa, Tallinna mündimeistri poolt peresse kasvama võetud vanemateta segavereline kasulaps.
Negatiivse pildi Ivost kui bandiidist ja vägistajat pealikust maalis teatavasti meie kirjanik Eduard Bornhöhe, kes oli ise suur venestamise pooldaja ja tahtis seega igati tsaarivõimude ees pugeda. Tänu sellele sai ta algul 1893.a. ametnikukoha Tallinna linnakohtusse, vanast peast 1907.a. Jõhvi ülemtalurahvakohtu eesistuja väärika ning tulusa ametikoha.
Tegelikult oli see päris ajalooline Ivo Schenkenberg aga üsna osav ja vapper sõjamees ning väepealik, kes oskas vene rüüstajate eest linna põgenenud talurahvast ja linnakehvikest moodustada ning välja õpetada vägagi eduka väesalga. Mis saavutas sõjas mitme aasta jooksul mitmeid võite endast arvukamat vene väeüksuste üle. Lüües muusas ka Ivan Groxznõi tatarlaste väeüksusi. Muuseas vallutas ta ka näiteks venelaste käest tagasi Tartu. Väesalk kaotas ning löödi puruks mitmekordses ülekaalus olevate vene vägede poolt Rakvere lahingus. Ja seda suuresti tänu just vend Christopheri omavolilisele tegevusele ning allumatusele.

Ajaloolisest päris Ivo Schenkenbergist ei tohi kirjutada tabuteema! Kuigi too raamatu ning hiljem filmi antikangelane on tegelikult pigem päris Ivo Schenkenbergi laimav karikatuur.

Terminit küll veel polnud kuid nähtus oli sellegi poolest. Et mõned filmide koloriitsed meeskangelased tüdrukud unistama ja fantaseerima panid. Nii et ihu värises ja tuttki niiskeks läks.

Tõesti või? Aga kas sa pole tähele pannud, et negatiivsed, pahad poisid romantilistele naistele just eriliselt meeldivadki. Ikkagi originaalsemad ja romantilisemad, kui mingid igavad pehmod.