Inimesed

Eilse õpetajate päeva puhul võeti julgus kokku ja intervjueeriti õppealajuhatajat

„Kui kodudest on kujunemas e-kodud, lasub koolil palju suurem kohustus õpilasega silmast silma suhelda.“ (2)

Rainer Kerge, 6. oktoober 2017, 00:02
Hugo Treffneri gümnaasiumi õppealajuhataja Aime Punga.Foto: Reigo Teervalt
„Miks sa tunnis ei ole?“ Seda nõudlikku küsimust on kuulnud paljud Hugo Treffneri gümnaasiumi värsked vilistlased, kui nad on kesk koolipäeva Tartu peal õppealajuhatajale  Aime Pungale vahele jäänud. Mõnelgi on hakanud huuled juba vabandust vormima, kui meenub: ma käin ju ülikoolis, gümnaasium sai lõpetatud kevadel. „See on igasügisene lugu,“ tunnistab Punga, et viimase lennu õpilaste vilistlasteks tunnistamine võtab veidi aega.

Te hakkasite selles koolis õpetama matemaatikat kohe pärast ülikooli lõpetamist 1976 ja aastast 1985 olete õppealajuhataja.

Ma olen ka selle kooli lõpetanud, paralleelklassist mehe saanud ja siin oma kaks last koolitanud. Kogu mu elutöö on seotud selle majaga. Ülikooli ajal olin praktikal ka siin.

Tänapäeval, kus räägitakse, et iga seitsme aasta tagant peaks ametit vahetama, siis… mina olen iseenda jaoks valmis mõelnud, et iga algus on küll huvitav, aga mulle on väljakutse, kui ma teen üht tööd ega lase ennast lõdvaks. Ma ei mäleta, kes ütles, et mingi kunst pole olla edukas 30aastaselt, aga katsu seda ka 60aastaselt!

Te teete praegu midagi harukordset – naeratate. Mul pole sellisest vaatepildist just palju mälestusi. Teie olite ikkagi õudusunenägude õppealajuhataja.

Seda on õpilased kusagil maininud, et oli ime, kui Aime Punga ükskord naeratas. Ma tegelikult naeratan sisemiselt.

Te ütlesite, et nüüdisaegsed inimesed kavandavad oma ametivahetust seitsme aasta järel. Mina olen kuulnud, et tudengid elavad ka tööelu poole aasta kaupa.

Viimasel ajal on moes projektiõpe ja eks elu ole ka mingil määral projekt, kuigi väga pikaajaline. Minule isiklikult ei sobi planeerida oma eluetappe väga lühiajaliste projektidena.

Räägime pikaajalistest projektidest. Koolielu on viimase 25 aasta jooksul tundmatuseni muutunud. Kui mina tulin 1992. aastal Treffnerisse, oli 12. klassi õpilastel lubatud koolihoovis suitsetada. Praegu ei kujutaks seda ette.

Kui päris aus olla, siis see pole meil probleem. Ju nad siin kusagil midagi teevad, aga me ei korralda jänesejahti. Pigem on meil teised probleemid.

Millised?

Üks suurematest on koolikohustuse täitmine. Noored arvavad, et kui kõik on korras, siis ei peagi koolis käima. See on võib-olla sellesama projektipõhisuse mõju: täna teen ja homme ei tee.

Teine väga tõsine probleem on õpilaste tervis.

Teie daamilik pilk ütleb, et noormehed pole need, kes omal ajal?

Rainer, ma ei saa sellest pikalt rääkida.

Hea küll. Moodne kool tähendab e-õpet, veganitoitu ja seda, et osa õpilaste taskuraha on suurem kui teie palk. Kui palju on need tegurid muutnud koolielu?

Ma olen püüdnud vältida võrdlust: mis oli enne ja mis on täna. Ma püüan minna kaasa sellega, et noorus pole mitte halvem kui vanasti, vaid teistsugune, hoopis teistsugune.

Kohati on sellega raske harjuda. Kas või käitumisnormid. Mul oli väga raske harjuda sellega, et noormehed räägivad minuga, endal käed püksitaskus. Ma olen teise käitumiskooli inimene. Praeguseks olen sellega juba harjunud, aga ma ei lepi. Ikka õpetan!

Samas: mõtteviisilt on praegused noored palju targemad. Kõigepealt digimaailm: nende huvid on teistsugused, nende teadmised on teistsugused. Nad pole nii faktiteadlikud, nagu oldi sinu põlvkonna ajal.

Aga kas nad peavadki olema?

Ei pea.

Aga ma olen hommikuti mõelnud – kui nad tulevad, klapid kõrvades –, et missugust muusikat nad kuulavad? Üle ühe on neil klapid kõrvas. See müra, mis neil ümber on, on ilmselt suur. Samas, kui ma näiteks vaatan õpilaste tulemusi, siis sinuaegsetel olid need hoopis kehvemad, pall allapoole. Aga õpetajad ei ole läinud leebemaks.

Järelikult oli meie põlvkonna viga see, et meil polnud klappe.

Maailma tunnetamine ning teadmised maailmast ja reisimisest olid teil kindlasti teistsugused.

E-õpe pole teie suurim sõber?

Kui kodudest on kujunemas e-kodud, lasub koolil palju suurem kohustus õpilasega silmast silma suhelda. Meil on õpilasi, kes peavad üksi hakkama saama. Tingimustes, kus pole kellegagi kodus rääkida.

Te käisite eelmisel nädalal Saaremaal õppealajuhatajate sügispäevadel. Kui palju te tajute sellistel kohtumistel väikest sisinat: nemad on ju treffnerist ja saavad kõike teha, aga meil on siin hoopis teised probleemid, mida nemad ei kujuta ette; neil on targad õpilased, kellega pole mingit muret, ainult kalla tarkust pähe.

Eks seda on, aga ma enam ei pane tähele. Vahel see ärritab, sest keegi ei tea, kui suurt tööd õpetajad siin tegelikult teevad.

Sellesama palga eest?

Jätaks selle palgateema praegu välja… Meie kõige suurem õnn on olnud see, et siin on väga tublid õpetajad. See on enneolematu, mismoodi nad on nõus tegema tööd, ja ma ei ole kuulnud küsimust, et mis ma selle eest saan.

Te luiskate ka nüüd natuke.

Ei, ma tõesti ei luiska! Kui ma annan õpetajale ülesande individuaalõppeks – mida gümnaasiumiosas ei ole väga ette nähtud, sest seda ei tasustata –, et ole hea ja vaata ja tee selle õpilasega eraldi plaan ja tegutse temaga, siis ta ei küsi iial mu käest, et mis ma selle eest saan. Täitsa tõsiselt.

Ta kardab teid.

Ma ei tea, ma ei usu seda hästi. Õpetajate töövõime on suur ja nad on hoolivad.

Õpetajad loevad seda lugu ja muigavad.

Ei, ma ei usu. Ma olen neile seda näkku ka öelnud. Ja seda, et kui mul oleks võimalus, ma laseks meie õpetajad kullapritsiga üle – nad on tõesti head inimesed!

Mis on jäänud samaks? Õpilased ikka armuvad 10. klassi alguses, pärast jõulupidu on esimesed lahkuminekud ning klassis nagunii, aga ilmselt ka koridori peal on seda näha. Selles osas on kõik, jumal tänatud, samamoodi?

Nojah, armumist on siin majas päris palju, noorte inimeste kooslus on ju suur. Mis on muutunud, on see, et nüüd on koolis tegelikult eakamad noored. Teie lõpetasite kooli, olles 18.

Ma olin 17, kui ülikooli sisse sain.

No vot, aga nüüd on täiesti tavaline, et 19- või 20aastane lõpetab gümnaasiumi. Aga koolireeglid on neile inimestele ju peaaegu samad, mis esimesele klassile.

Ole tunnis vait, õpi tükid ära ja esita need hindele viis.

Vaat nii on. See oli tegelikult üks väga suurtest põhjustest, miks meie omal ajal alustasime gümnaasiumi lahutamist põhikoolist, sest reeglid kehtisid ka vanusele, kus areng on kõige kiirem. Tosina aasta vältel olid kooliõpilasele täpselt ühesugused reeglid. See ei ole normaalne!

Kui suur probleem on moodsas koolis tegelikult koolikiusamine? „Kevades“, mis on koolikiusamise aabits, puudub õpilane-õpetaja kiusamine, ja pole ka digikiusamist. Kõik ülejäänu oli, on ja jääb. Kuidas siin majas sellega lood on? 

Digikiusamine jääb ju kulisside taha, selles osas ei oska ma midagi öelda. Mis puutub füüsilisse kiusamisse, siis olen ikka aeg-ajalt öelnud noormeestele, kes tüdrukutele külge püüavad lüüa, et see on kiusamine – aga see on öeldud naljaga pooleks.

Kiusamine ei kao elust mitte kunagi mitte kuhugi. Keegi ikka kedagi kuskil kiusab, või siis mulle tundub, et mind kiusatakse.

Ainus asi, mis on õpetajale veel hullem kui oma laps klassis, pidi olema sõbranna laps klassis. Mil määral olete teie pidanud sellist olukorda üle elama?

Mu mõlemad lapsed on selle kooli lõpetanud ja ma olen neid ka õpetanud, aga oleme kodus asja väga selgeks teinud: kodus ma olen ema, ja siin olen õpetaja.

Mu tütar töötab praeguseni siin koolis. Mina saan asjaga hästi hakkama ja pean mõtlema nii, et mu lapsed peavad asjaga hakkama saama.

Sõnaga: mina pean oskama täiskasvanud inimesena käituda nii, et mu lapsed saavad hakkama, ja minul ei ole olnud probleemi.

Mu poeg on ühes koolilehes kirjutanud – ma ei teadnudki seda fakti –, et ta lõhkus ühe akna ja lootis, et saab kergema karistuse ja pääseb. Aga ei pääsenud ja pidi isaga selle akna ära parandama. Kuigi mina sellest midagi ei teadnud.

Mehed tegid asja nii ära, et teid saladusse ei pühendanud?

Mina sinna sisse ei näinud, seega: jah! Ma ütlen veel kord, et mul pole olnud oma lastega koolis probleeme. See tuleb selgeks mõelda: laps ei tohi kannatada, aga mina saan hakkama.

Samal teemal

9. november 2017, 11:05
Kiusamisvabaduse programm jõuab tänavu 50 kooli üle Eesti
5. oktoober 2017, 08:34
VANA KULD | ÕPETAJATE VÄLIMÄÄRAJA: „Nii, Ats! Su isa tegi selle kontrolltöö kolmele. Vaatame, kuidas sinul läheb.“
15. detsember 2016, 04:00
EESTI VANIM ÕPETAJA: minul ei ole elus seda olnud, et õpilased ei teeks, mida ma ütlen

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee