„PEALTNÄGIJA“: „Mu isa ja ema... kaklevad.“ Laste südantlõhestavad kõned häirekeskusesse (56)
„Tere, häirekeskus kuuleb!“ „Tere. Seda, et... mu isa ja ema... kaklevad. Kogu aeg.“ Nii algab südantlõhestav kõne, kus väriseva häälega poiss üritab pisaraid tagasi hoides abi saada.
Päästekorraldaja Meelis Pihu nendib kurvalt, et sellise kõne võtab vähemalt kord nädalas vastu iga päästetöötaja. Lapsele esitatud küsimused peavad olema õiged, et paanikas ning hirmul laps rahuneks ja arusaadavalt vastaks. Kuid palve: „Palun tehke nii, et mu isa enam ema ei lööks!“ teeb silma märjaks ka kogenud politseitöötajal. Telefonikõne, kus oma tuppa peitunud tüdrukukese jutu taustal kostuvad tema venna hirmukarjed, võtab kõhu alt õõnsaks.
Lastele maast madalaks selgeks õpetatud number 112 ning ka see, et tänapäeva lapsed on julgemad ja oskavad telefoni kasutada (sageli ka omavad oma telefoni), on viinud selleni, et järjest enam koduvägivallajuhtumeid jõuab politseini just tänu lastele. Psühholoogiliselt ei saa see lapse jaoks kerge olla - mingis mõttes oma kodu, oma vanemate või ühe vanema vastu välja astuda ja usaldada võhivõõrast inimest, kes asub teisel pool telefoni. Millist julgust see võtab ning kui tõsine ja räige see olukord peab olema, et laps ennast niimoodi ületab, võivad täiskasvanud vaid ette kujutada.
Aga kuidas küll lapsi aidata? Ma arvan, et selliseid kodusid, kus väljakutsed vägivallatsemise pärast on olnud, peaksid regulaarselt külastama seaduseesindajad või vabatahtlikud või mingi organisatsioon, eesmärgiga toimetada vägivallatseja sellisesse asutusse , kust niipea välja ei saa ja nii korduvalt. Miks inimesed peavad kannatama???? Lihtsalt nii valus on selliste laste pärast! Saadet ei vaadanud, hirmus tunne jääb hinge....Miks midagi ette ei võeta? Kaua võib rääkida vägivallast kodudes????