„Olen laval olnud 60 aastat. Aitab. Mul on turjal juba 82 aastat, see iga pole naljaasi. Kontserdi teises pooles tundsin, et küllaltki raske on juba mängida, väsin lihtsalt ära. Lisaks veel prožektorid, mis näkku paistavad ja et ma esitamisele tulevaid lugusid pean ise teadustama. Veel vene keeles ja võib-olla mõnele see ei meeldinud. Kuid siinkohal julgen ma küll öelda, et keel pole siin milleski süüdi,“ märkis Pauls.
„Loomulikult olin ma enne kontserti natuke närvis. Eriti kava esimese poole osas, kus koos Läti Raadio bigbändi ja kammerorkesteriga Sinfonietta Rīga esitasime maailma klassikasse kuuluvate aariate töötlusi. Aga tundub, et läks hästi, rahvas võttis meid kenasti vastu. Mina jäin kontserdiga igatahes rahule ja tundub, et ka publik. Mis on tore, sest vaevalt ma Eestis ja Tallinnas kunagi enam esinen. Öeldakse, et ära kunagi ütle ei, aga mulle tundub küll nii. Kaks tundi laval esineda on minu jaoks siiski juba liig mis liig.“
Paulsi sõnul on ta üleüldse kontserttegevuse peaaegu lõpetanud. „Vähemalt väljaspool Läti piire. Kuskile sõita ma ei taha, veel vähem lennukiga lennata. Kuigi ma ikka veel ja pidevalt saan küllakutseid ja esinemispakkumisi eriti paikadest ja linnadest, kus kunagi laius Nõukogude Liit. Erilise innuga kutsutakse mind Armeeniasse, Gruusiasse, Aserbaidžaani. Aga ei jõua enam. Pealegi on sellise kontserdi korraldamine, kus teeb kaasa kaks suurt kollektiivi, äärmiselt kallis lõbu.“
Pauls ütleb, et ka muusika kirjutamisest on ta peaaegu loobunud. „Kui ka olen midagi paberile pannud, öeldakse ikka, et see, mida sa kunagi kirjutasid, oli palju parem,“ naerab ta. „Nii ma siis olengi käega löönud ja nii kontserttegevusest kui ka muusika kirjutamisest peaaegu loobunud. Tunnen rõõmu – nii kaua, kui aastaid on veel antud – lihtsalt elamisest. Kuigi see pole kerge. Häbi on tunnistada, aga selle eest, mida ma elus olen teinud, saan ma 800 eurot pensioni. Õnneks on autoritasud, mis annavad lisasissetulekut.“
***
RAIMONDS PAULS: järgmiseks esitame võrgutaja Don Giovanni aaria – see on mulle lähedane teema!
„Sõitsime teie juurde ilma solistideta, mis tähendab, et lugu „Miljon helepunast roosi“ täna ei kuule. Pealegi meeldib mulle esineda ilma solistideta, sest nii saan ma rohkem tähelepanu,“ juhatas Raimonds Pauls muigel sui sisse laupäeval Nordea kontserdimajas kontserdi. Nii andis üks kunagisi Nõukogude Liidu lavatähti selge sõnaga teada, et tema ühte tuntumat hitti pole publikul mõtet oodata.
Tegelikult andis kontserdi kavast juba aimu selle pealkiri – „Opera“. Kaasa tegid Läti Raadio bigbänd ja kammerorkester Sinfonietta Rīga, kelle esituses kõlasid aariad Georges Bizet’, Giacomo Puccini, Antonín Dvořáki, Camille Saint-Saënsi, George Gershwini, Vincenzo Bellini, Giuseppe Verdi jt ooperitest erinevates arranžeeringutes ja tõlgendustes. Nagu öeldi kava tutvustuses, see oli „estraadi- ja ooperimuusika hõrk kokteil Raimonds Paulsi laulva klaveri esituses“.
Publik, keda jagus peamiselt parterisse ja kolmandikule esimesest rõdust, oli valdavalt venekeelne. Kahjuks oli saalis näha vaid paari eesti muusikainimest. Seda enam, et väidetavalt oli see maestro viimane külaliskontsert, mida kinnitas ta pärast esinemist.
Estonia klaveri taga ennast suurepäraselt tundnud ning endiselt vitaalne Pauls publikuga eriti suhtlema ei kippunud, vahetades vaid paar repliiki. Kava esimese poole kohta märkis ta, et võib-olla on see natuke nukrates nootides. „Kuid vanus on see, mis siin oma osa mängib,“ teadustas ta klaverilt tuge otsides. Hulga rõõmsamas meeleolus kõlas teine repliik, millega ta juhtas sisse võrgutaja Don Giovanni aaria samanimelisest Mozarti ooperist: „See on mulle lähedane teema.“
Kui kontsert lõppes, kutsus tänulik publik maestro kaks korda lavale tagasi.
Teises osas oli ta absoluutselt "omas elemendis", esimene osa lihtsalt imeilus niigi!