Marilyn JurmanFoto: Erakogu
Inimesed
1. oktoober 2017, 12:27

MARILYN JURMANI BLOGI | Näitlejaks õppides kuulsime me iga õppeaasta alguses, kuidas me ei tohi rasedaks jääda (33)

„Ma mäletan, kui mu klassiõde mulle kaheteistkümnendas klassis teatas, et ta abiellub. Ma mõtlesin kohe, et vau, kooliajal, nii julge. Mõni aeg hiljem sain teada, et üks teine klassiõde on rase. Mõtlesin kohe, et milline vedu, et ta varem rasedaks ei jäänud. Nüüd kohe lõpetame ja saab kenasti lapsega koju jääda,“ meenutab Marilyn. 

„Seda ma nüüd küll ise ei mäleta, aga ma tean, et minu ema käis minuga koos koolis ja ma olen alati mõelnud, et nii tubli, kuidas ta küll jaksas. Ma mäletan, kui ma käisin Eesti kunstiakadeemias, siis iga teine õpilane kudus või maalis kuskil nurgas, väike beebi rinnal. Näitlejaks õppides kuulsime me iga õppeaasta alguses Kalju Komissarovi käest, kuidas me ei tohi rasedaks jääda. Kui siis kursavennad ükshaaval lapsi hakkasid saama, siis muidugi rõõmustasime kõik, aga ometi tundus see endast nii kaugel ja kooliajal beebi saamine oli midagi, mida ma kunagi teha ei plaaninud.

Marilyn Jurman Foto: Erakogu

Ometigi juhtus täpselt nii ja nüüd on mul väike beebi Rumi ja samal ajal õpin Tallinna ülikoolis teisel kursusel täiskoormusega psühholoogiat. Eelmisel suvel, kui ma otsustasin Tallinna ülikooli astuda, ei olnud ma enda rasedusest veel teadlik ja sisse saades juba olin. Jõin rebaste ristimisel alkoholivaba siidrit ja lootsin, et keegi ei saa aru, et ma beebit ootan. Õnneks nad ju ei tundnud mind ega teadnud, kuidas ma mõni aeg tagasi veel pea iga nädalavahetus Protestis Ginger Joed jõin ja hommikusöögiks Olerexist punast Pringlesit võtsin. Sain rahumeeli karsklasest nohikut etendada.

Minu suurimaks rõõmuks pean aga tunnistama, et rasedus mõjub õpiedukusele imeliselt, kuna peod jäävad ära, siis on rohkem aega õppimiseks ja mulle tundub, et ka mälu on kõvasti parem tänu igapäevasele selgusele. Selle tulemusena on mu õpiedukus niivõrd hea, et ma võingi ennast uhkusega nohikuks nimetada, mitte lihtsalt nohikut etendada.

Üheksanda (ja minu puhul ka kümnenda) raseduskuu ajal mõtlesin, et peaks vist akadeemilise võtma. Kuna ma polnud varem taolist ainult koolile pühendumist kogenud, siis lihtsalt ei raatsinud. Samuti, kuna paljud ained keskendusid rasedusele ja beebidele, siis mul oli ka lihtsalt huvitav. Juhtuski nii, et Rumi lasi mul kevadel käia koolis kuni viimase loenguni ja viimase eksami tegin juba kuuvanuse beebi kõrvalt.

Seejärel saabus suvi ja tohutult palju küsimusi teemal, kas sa võtad sügisest akadeemilise. Või noh, pigem isegi veendunud väited – sa ju võtad akadeemilise. Mina aga ei olnud otsustanud. Ja ei otsustanud, ega otsustanud, kuni järsku teatas mu väike õde, et nad lähevad vanaemaga kooliasju ostma ja ma vaatasin kalendrisse ning nägin, et tõepoolest juba reedel on esimene september. Sõbranna Kristel kutsus ka Facebookis kainet septembrit tähistama ja meenus, et juba on aasta möödas sellest, kui ma sõpradele raseduse ajal teesklesin, et ma tähistan kainet septembrit ja siiraste silmadega Virgin Maryt jõin.

Tõepoolest, ma pole juba üle aasta tilkagi alkoholi joonud. Ja nii hea on. Tegelikult ka. Ärge saage valesti aru, ma armastan veini – või noh, ma armastan mälestust veinist, aga puudust ka ei tunne. Kiired arvestused ja saan aru, et arvestades, et mulle see Rumi tissitamine täitsa meeldib ja ma enam ei mäleta, mis maitsega vein on, siis oleks kahju seda kainet motivatsiooni õppimiseks ära raisata. Ja ootamatult istungi juba teisel kursusel oma esimeses loengus ja olen ennast registreerinud rohkematele ainetele kui eelmisel aastal. Kõik kiidavad ja küsivad, et kuidas sa ikka hakkama saad. Mul on imelik kohe tunnistadagi, aga tegelikult on beebi kõrval vist isegi lihtsam, kui ilma beebita. Vähemalt minul. No kui mul ei oleks abilisi – see tähendab Rumi isa Jannot ja vanavanaema, siis ma ei ole päris kindel, et koolis käimine oleks üldse võimalik.

Marilyn Jurman Foto: Erakogu

Rumi sööb iga kahe tunni tagant ja loeng kestab neli tundi. Me hakkame Jannoga kodust ülikooli poole umbes ühel ajal minema. Mina autoga ja tema Rumiga. Tavaliselt jõuab Janno kooli täpselt minu vaheajaks, kus ma saan kenasti pinksilaua kõrval Rumi ära toita ja nad kõnnivad koju tagasi. Mina taas lähen autoga ja koju jõuame umbes samal ajal. Vanaema aitab hoida lühemaid sutsakaid ja vahel pumpan ikkagi ka piima välja, kuid Rumi keeldub lutipudelist sellest hoolimata, et olen lutiauku suuremaks lõiganud. Seega proovin ikkagi nii tihti kui võimalik oma mahetissiga platsis olla.

Ja mu lemmikosa beebi kõrvalt koolis käimisel ongi see tissitamine. Esiteks ei saa ega taha ma tänu sellele alkoholi tarbida ja teiseks veedan ma enamiku oma vabast ajast voodis pikutades, Rumi rinna otsas. Ma arvan, et selle aja jooksul olen ma jõudnud rohkem raamatuid läbi lugeda, kui ma iial oleksin ilma Rumita seda teinud. Seega aitäh, Rumi, et sa aitad mul kooliks õppida. Ilma sinuta oleksin lihtsalt üks normaalne pidutsev tubli koolipoisihindega tudeng.“