VIDEOINTERVJUU | Krista Lensin: „Töö on mu abielu, armuke ja igapäevane elu.“ (65)

Kuidas näeb välja ühe tegusa naisterahva, Kroonika peatoimetaja Krista Lensini, hommik?

Mul on veel selles vanuses tütreke, kellele tuleb kuuskümmend korda hüüda: üles, üles! Endale teen ärgates kohe tassi kohvi ja tõmban end seejärel vaikselt diivani nurka kerra ootama, kuniks puberteedieas preili kodust lahkub, sest teda puutuda pole sel ajal mõtet.

Aga hommikusöök?

Pean ausalt tunnistama, et minu hommikusöögi ja üldse söögi tegemine on null. Kui ma pean kööki minema, läheb mul tuju ära – olen imehalb kokk, seda teavad kõik. Tütar mul ka hommikuti ei söö. Ma ausalt öeldes ei teagi, millal ta sööb või kus ta sööb. Hommikust ta ei söö, lõunat ka ei söö. Seda sööb alles pärast kooli, see on lihtsalt tema veidrus. Olen talle püüdnud hommikuti pakkuda kas või tassikest kohvi või sooja teed, aga ma näen, et ka see ei toimi. Tal on oma maailm ja parem on mitte sinna hommikul oma nina toppida, muidu läheb teema väga teravaks. 

Aga mul on ju koer! Mul on Viimsis oma kuus kilomeetrit metsateed, kus teha temaga hommikune jalutuskäik. Jumal tänatud, et on koer, sest spordisaali ma ei jõua. Jalutuskäigult naastes teen veel tassikese kohvi, sätin end riidesse ja tööle. Pool kaksteist mõtlen, et ma minestan, sest siis on selline nälg, et naudin ühe korraliku kõhutäie tihedat praadi.

Et sulle köögis tegutseda ei meeldi, on nüüd küll üllatus! Sinu juured on lõunamaal, seepärast kujutasin sind alati ette sellise lõbusa köögis sahmerdajana, põll ees ja potid-pannid käes lendamas.

Tõepoolest, minu juured on Armeenias, Gruusias, Türgis ja Ukrainas. Ja kui ma elasin mõnda aega Ameerikas, saatis isa mulle kogu aeg kokaraamatuid, kus olid sees vapustavad Gruusia köögi retseptid. Juures oli kirjake: „Ma väga loodan, et sa võtad aja, loed need retseptid läbi ja valmistad oma perele maitsvaid roogi.” Isa on siiani väga pettunud, et ma pole suutnud end toidu valmistamisele pühendada, sest tema on superkokk. Mul on tegelikult õnnelik elu, sest kui mul kõht ikka väga tühjaks läheb, siis võin alati isa juurest läbi sõita, seal on alati meeletult palju head Gruusia toitu.

Hiljuti käisid koos isaga oma lapsepõlve mängumaal Batumis?

Jaa! Kujutad ette, 26 aastat on möödunud ajast, kui seal viimati käisin. Ma ju tegelikult kasvasin Batumis üles. Esimesest kuni 15. eluaastani olin igal suvel seal. Sügisel, kui Eestisse tagasi jõudsin, oli ema ahastuses, et laps ei oska jälle eesti keelt. Batumis keegi tol ajal minuga gruusia keelt ei rääkinud, ikka vene keelt. Läks ikka paar-kolm nädalat enne, kui eesti keel minuni tagasi jõudis.

Kujuta ise ette, kui oled üksteist-kaksteist, kõik su sõbrad möllavad suvel Eestis ja sind küüditatakse Musta mere äärde! Ma läksin nuttes – miks mul ei või olla normaalset vanaema metsas lehmade ja sigadega! Ainuke tore asi oli see, et kuna mul on detsembris sünnipäev, saatis Batumi vanaema mulle siis alati Eestisse mitu kastitäit mandariine. Siis sain minna uhkelt kooli ja mõne neist sõprade vahel ära jagada. Olin väga oodatud sünnipäevalaps! 

Kui nüüd uuesti seal käisin, sain aru, kui vapustav mu lapsepõlv oli. Tulin tagasi ja lihtsalt löristasin nutta. Mõtlesin, et kui vähegi saaksin, pakiksin oma asjad kokku ja läheksin siit ära.

Naasmine juurte juurde mõjus mulle emotsionaalselt. Et minu kätega vehkimine ei häiri seal mitte kedagi, minu kiire rääkimine ei häiri kedagi, ma ei ole liiga vali, ühesõnaga – olin omas elemendis. Mõtlesingi tagasi tulles, et kuidas ma nüüd jälle siin olen, kuidas siin rääkima hakkan... Kas pean jälle hoidma käed kramplikult laua all kinni? Ei naerata, ei lõhverda, nagu kõik ütlevad. Esimesel võimalusel tütar kaasa ja Batumisse tagasi! Ta peab ka lõpuks teadma, kus ta juured on. Mina olen küll väga uhke, et ma sealtkandist pärit olen.

Sa mõjud eestlastele tõesti nagu punane rätik. Miks?

Tõeoolest, kuulates inimeste arvamusi minu kohta või neid lugedes tahaksin tihti küsida, mis küll teie peas toimub? Kui toimub mingi etteaste, kus minult oodatakse, et oleksin mina ise, siis tulevad hiljem hoopis kommentaarid: „Issand jumal, teda on NII palju või minu arust oli ta laksu all!” See on ju absurdne. Kas siis, kui inimene naerab pisut kõvemini või on pisut ülevoolavam, on tal midagi viga? Ei ole! Vastupidi, need kes kritiseerivad, on kökk-mökk.

Need on ju eestlased!

Õnneks on eestlased erinevad. Topeltmoraal, et oleme nii vaoshoitud ja nii korralikud ja korrektsed ja... Seda elu, mida eestlased tegelikult maskide taga elavad, teame ju väga hästi. Me lihtsalt ei kirjuta ega räägi paljust. Seepärast ongi see topeltmoraali järgi elu nii väsitav ja Batumis olles ma mõtlesingi, et oh kui tore, kui kuskil on veel inimesi, kes on nagu päris. Nad katsuvad ja paitavad ja kallistavad ja see ei ole vastik. Nende külalislahkusest ei hakka ma rääkimagi. Laud oli alati kaks meetrit pikk ja heast-paremast lookas.

Ma pole näiteks mitte kunagi näinud oma 78aastast isa joomas. Tema on see mees, kes tõstab pitsi, peab kõne ja paneb pitsi lauale tagasi. Aga nüüd... Nüüd voolas Gruusia vein ojadena. Luristasime seda mõnuga sisse, see käib nende toidukultuuri juurde. Samas tahaks eestlastele ka öelda, et unustage ära oma Türgid ja Kreekad – vaadake, mis Musta mere ääres tegelikult toimub!

Krista, kui sa nüüd tõepoolest oma seitse asja kokku pakiksid ja Batumisse elama koliksid, mida sa seal tegema hakkaksid?

Selles ongi ainus probleem, et ega mul polekski seal midagi teha. Võib-olla – kui mul tuleks ühel päeval kindel soov kirjutada raamat – peituksin ma sinna vapustavate mägede vahele.

Aga särav ja glamuurne seltskonnaelu?

Tead, see seltskonnaelu oleks viimane asi, mida ma seal nautida sooviks.

Võib-olla hakkaksid seal edukat turismiäri ajama– meelitad eestlasi külla seda kaunist kohta avastama?

Kardan, et kui praeguseni pole minust edukat ärinaist saanud, siis vaevalt seda juhtubki. See rong on minu jaoks läinud. Muidugi oleks väikese hotelli või toreda kohviku pidamine fantastiline, kuid seda tegema hakates tuleb arvestada ööpäev läbi rakkes olemisega ja ega sellest enam ise mingit naudingut ju ei saa. Hoian Batumi enda jaoks pigem pelgupaigaks ja põgenemiskohaks. 

Nüüd oled puhanud ja värske ning võid meie kohalikus konnatiigis taas täie rauaga lahmida. Seitse aastat Kroonika peatoimetajana... Kas villand juba pole?

Ma mõtlesin töö vallas pöörde peale, kui Kroonikas sai täis viis aastat. Aga siis sain kuidagi sujuvalt hingamisruumi ja .... Minu töö ja iseloomu juures on eriline see, et põlen ju tohutu leegiga. Siis loomulikult põlen läbi ja peaksin korraks taanduma. Aga samas, kui ma teeksin oma elus kardinaalse muutuse, siis mida ma tegelikult siin Eestis teeksin? Kroonika on minu jaoks adrenaliinirikas, põnev, meeskond on vägev ja see, mida teeme, on natuke piiri peal. Sellest välja astuda... No ma ei tea. Kui sul ikkagi ei ole järgmine etapp viis last ja kudumine ning pesu pesemine, siis ma ei tea, mida ma teeksin. Sellepärast pole ma seda sammu ka astunud. Mulle mu töö õudselt meeldib!

Kas see pole siiski tükikest sinu isiklikust elust ära võtnud? Sa oled ju tööga abielus!

Absoluutselt nõus. Töö on mu abielu, armuke ja igapäevane elu. Olen muutunud professionaalseks kretiiniks, kes igal pool liikudes -– kas või tavalises sõprade seltskonnas – mõtleb teistmoodi, kuuleb teistmoodi ja aju töötab täitsa vales suunas. Vahepeal pean iseendale ütlema: „Oot, oot! Stopp, stopp! See on lihtsalt laste sünnipäev! Praegu toodi tort ja keegi kellegagi ei maga. Rahune maha!“

Kas sind vahel ei häiri, et isegi head tuttavad püüavad sind seltskonnas nähes ennast võib-olla pisut rohkem kontrollida, keelt hammaste taga hoida, et jumala pärast midagi seltskonnaveergudele ei lekiks? Kas sa ise suudad ennast vaos hoida, et kõigest, mida näed, ei pea alati kirjutama?

See tuleb aastate ja kogemusega, et selekteerid õigeid hetki ja teemasid. Kui olen näiteks kellegi juures külas, siis kõik see, mis nende seinte vahel toimub, sinna ka jääb. Mõni vahel ka palub, et kõik see, mida siin näed, jäta palun ainult enda teada, aga tegelikult pole see vajalik, sest mul on ka mõistus peas. Aga kui ma lähen kellegagi tööalaselt kohtuma, siis tasuks küll kaks sammu ette mõelda. Jutud tulevad ju tegelikult teistelt, mina ei käi nuhkimas.

Meil kõigil on kapis luukere, mille avalikuks tulekut me ei soovi. Aga kui see siiski pinnale ujub, kuidas oleks kõige õigem käituda? Anna staaridele nõu!

Minu arust on suurim viga, mille võib teha, kui sa lihtsalt ei reageeri või ütled, et ei kommenteeri. Sellega annad ajakirjanikule võimaluse kirjutada ükskõik mida. Sinu sõnad on ju need, mis pööravad asja õiges või vales suunas, ärakadumine tekitab ainult lisaküsimusi. Ja mõtle enne läbi, mida räägid või öelda tahad!

Ise tunned ennast haavamatuna – Kroonika, see oled ju sina?

Räägin ju palju ja olen endastki nii palju rääkinud, et olen juba ilmselt ebahuvitavaks muutunud. Ja ega mul ka mingeid saladusi rohkem pole, mis poleks juba välja tulnud. Kuid kindlasti tuleb ühel päeval mingi teema, mis lööb ka minu jalust. Aga siis polegi midagi teha, tuleb lihtsalt edasi minna.

Kas keegi sind maha lüüa pole tahtnud?

Ähvardatud on loomulikult. Ka siis, kui hakkas ilmuma Evelin Ilvese katusel suudlemise lugu, sõitsin koju tundega, et ega ma täpselt ei tea, kes mu maja ees minu vastu huvi võib tunda, see oli küll hirmuäratav päev. Kuid selline see töö ju ongi, kui see adrenaliin sealt ära võtta, istuksin kontoris haigutades laua taga ega tuleks minult enam ühtegi Kroonikat.

Kas on üldse mõni teema, mille kohta ütled: ei, seda me ei avalda?

Kindlasti lapseootusega seotud teemad, kuni ma pole veendunud, et sellega on ikka kõik hästi ja korras. Samuti sooliste eelistustega seotud teemad – kui kellegi kohta on näiteks välja tulnud, et ta ei armastagi naisi, vaid hoopis mehi.

Kas sulle ei tundu, et ka lähisuhte loomine on sinul keerulisem kui tavalisel Maril või Katil? Mehed ju kardavad sinusuguseid tugevaid ja tuntud naisi. Kõige enam kardetakse sellega kaasnevat kuulsust.

Ma arvan, et see on väga, väga raske. See on raske ja teeb kurvaks, sest mida iganes inimesed oma peas välja on mõelnud, et ta on tuntud ja kuulus ja... Selle ameti taga on ju lihtsalt inimene, kes tahab ju ka olla kellegi jaoks lihtsalt naine.

Kuidas sellest jäisest seinast läbi pressida?

Ma ei tea enam. Mul on ju olnud ka kaaslasi, kes on alguses öelnud, et mind see ei huvita, sa oled mulle nii oluline, mis siis, ma saan sellega hakkama. Aga tegelikult nad ei saa. Mingil hetkel on see nende jaoks kas väsitav või siis tundub seda kõike liiga palju. Ja siis tulevadki kahtepidi probleemid, öeldakse, et ärme lähe sellele või teisele üritusele, aga minu jaoks tähendab see ju otseselt, et ära tee tööd. Või siis öeldakse, et ma ei tule sinuga kaasa, mis tähendab, et ma lähen üksi. Ja nii hakkavadki vaikselt need tagasiastumised. 

Kõik lendavad ju sellisesse suhtesse suure hurraaga: Nii põnev, nii äge, nii uus, nii glamuurne! Nii vahva, saab igasugustele üritustele, saab proovida elu, millest olen vaid unistanud! Aga ühel hetkel nad saavad aru, et see pole ainult proovimiseks, vaid ongi elamiseks. Lõppude lõpuks tahab ju igaüks endale seda nelja uksega vagunautot, kuhu toppida oma kolm last ja koer, ning rahulikku naist, kes toimetab ja askeldab kodus. Sinna rühma ma ei kuulu, midagi pole teha. Ma enam ei teagi, kuidas sellesse suhtuda, aga kokkuvõttes ma ju naudin seda. Tegelikult on ju elu väga põnev! Selleks ei pea sul ju kogu aeg keegi käe otsas rippuma.

Järsku tuleks võtta mees väljaspoolt Eesti konnatiiki?

Ma ju proovisin! Proovisin välismaa mehega suhtes olla. Ka see ei toiminud. Ka see mees, kes sinu poole vaimustunult vaatab, tahab lõpuks ikka mees olla. Ja kui ego hakkab temast üle lendama, siis hakkab ta sind maha suruma ja kaua sa ennast ju maha suruda ei lase. Selleks olen ma juba liiga vana. 

Siit tulevadki jälle need käärid. Alguses on, et oo, ma olen su teekaaslane, aga lõpuks ei taha keegi lihtsalt kaaslane olla – kõik tahavad olla härra see ja see. Ja kõige parema meelega tahaksid ju kõik mehed, et me lihtsalt jõlguks neil käevangus ja oleksime proua Selle Mehe Naine. Aga ka see on minu jaoks juba hiljaks jäänud. Nii et, Anu, kolime Gruusiasse! Meie jaoks on juba ammu kõik siin Eestis tuksis.

Täispikka intervjuud staarpeatoimetaja Krista Lensiniga vaata Õhtulehe veebi-TVst.