EPA legendaarses võimlas tegid armastatud korüfeed viimase viske (3)

Üheks õhtuks tuli kokku suur osa legendaarsest Tartu Kalevi korvpallimeeskonnast: Priit Tomson ja Aleksei Tammiste, Jaak Salumets ja Anatoli Krikun, teised. Nad meenutasid vanu aegu ja tegid armsaks saanud võimlas viimased vabavisked. Krikunile usaldati korvivõrgu mahalõikamise au.

„Silm päris märjaks ei läinud, aga kurvaks võttis küll,“ ütles 1968. aasta Mexico olümpiamängudel pronksi võitnud Krikun. „See siin ongi kirikuhoone, mitte pallimängusaal! Tänane päev andis ometi väga suure emotsiooni, mul on siit head mälestused,“ rääkis põline Tartu poiss.

Tartu Kalevi meeskond mängis 1960ndatel NSV Liidu meistrivõistluste mänge just selles võimlas, kuni kümnendi lõpul koliti Tallinna, suuremasse Kalevi spordihalli. Ühte rõhutavad kõik: selles hoones oli suurepärane aura. „Poisina ma seda ei teadvustanud, aga hiljem hakkasin mõtlema, et mängisime kirikuhoones. Need kirikuõhk ja seltskond olid vapustavad,“ lisas Krikun.

Ta nentis, et päris kõik polnud siiski ainult lust ja lillepidu. "Kord mängisime grusiinidega, kui inimesed hakkasid ühe otsuse peale möllama ja trampima. Rõdul, aga see on ju puidust! Maja komandant oli läbimärg ja näost valge. Asi oli naljast kaugel," meenutas Krikun.

Heino Lille pani tänane üritus mõttesse: „Kui palju tunde on siin saalis oldud! Siin oli meeldiv treenida, meeldivad inimesed. Lastele-noortele olid uksed alati lahti, tänapäeval niisugust asja enam pole. Nüüd pannakse koolivaheajal koolivõimlate uksed hoopis lukku!“

Heino vend Arvo Lill tunnistas, et temal võttis õhtu küll silma märjaks: „Ma poleks uskunud, et meid veel niimoodi meeles peetakse, et siia tuleb nii palju rahvast!“ Tõsi – kui pool sajandit tagasi vallutas publik seinaääred ja rõdu, siis nüüd rohkem kui poole mängusaalist, mille ühte otsa oli korv viimast korda püsti pandud.

Ürituse lõppedes jagasid korüfeed tubli mitu minutit autogramme. 1973. aasta EM-pronks, treenerina Kalevi 1991. aastal Liidu meistriks tüürinud Salumets märkis Mihkel Tiksi „Korvpalliromaani“ pookstavi visates, et tema oli Tartu Kalevi ajal veel noor mees ja mängis ülikoolilinnas ainult kaks hooaega. „Siin olid suured mängud ja mina sain oma jala maha. Omas ajas oli see väga vajalik võimla. Täna oli siin suur asi, aga ei tekkinud sellist väga erilist emotsiooni,“ lausus Salumets.

„Kõik küsivad, aga ei võta silma märjaks!“ hüüatas 1971. aasta Euroopa meister Tammiste. „Vastupidi – hing on rõõmus, et maja läheb õigesse kohta tagasi. Poole sajandi tagant on mälestusi on nii palju. Tore, et saime üle hulga aja kokku, sai meenutatud, mis tehtud ja mis tegemata jäänud.“

Kas pallid kukkusid paremini korvi Tartus või Tallinnas? „Rohkem olen mänginud Tallinnas, seal kukkus paremini sisse. Rahvast mahtus sisse rohkem, platsi ümber oli ka rohkem ruumi. Kuid veel varem, kui Eestis polnud teist täismõõtmetes saali, siin oli siin Tartus ka väga mõnus mängida! Loodan, et Maarja kirikul läheb siin nüüd sama hästi nagu meil on läinud,“ soovis Tamma.

Saalis oli ka kolmikhüppe Moskva olümpiavõitja Jaak Uudmäe, kes samuti samas võimlas aastaid harjutanud.