Inimesed

Mart Sanderil on kodus tükk Merivälja ufost: usun, et see jõudis minuni mingi eesmärgiga (12)

Katharina Toomemets, 28. september 2017, 00:01
Mart SanderFoto: Renet Heinla
„Olen seda mõnikord padja all hoidnud, et äkki satun tüki koduplaneedile, aga uned on mul nii või teisiti alati väga ulmelised, nii et ka see pole aidanud,“ räägib multitalent Mart Sander, kel on kodus tükk Merivälja salapärasest ufost.

Aastakümneid tagasi leiti ühe Merivälja maja hoovis kaevu kaevama hakates salapärane ringikujuline hallikas metallplaadi moodi asi. Lõpuks hakati materjali uurima ja kuna ei suudetud teha selgeks, millega on tegu, nimetati see Merivälja ufoks. Üks tükk sellest salapärasest objektist seisab Mart Sanderi kodus.

MÜSTILINE KIVI: Mart Sanderil seisab kodus tükk Merivälja ufost, mille ta sai oma kunagiselt õpetajalt Vivika Mitilt. Müüa Sander seda ei plaani. Foto: Mart Sander

Samal teemal

Kui Sander oli 12aastane, õppis ta kaks aastat Tallinna reaalkoolis, kus tema klassijuhatajaks sattus Merivälja majas elanud Vivika Mitt. Sander ütleb, et nad leidsid kiiresti ühise keele, sest armastasid mõlemad väga muusikat ja suhtlemist jätkati ka siis, kui Sanderil kool läbi sai. „Viimast korda külastasin Vivikat tema Merivälja kodus veel 90ndate alguses. Siis ta oli juba lesk ja üsna üksildane,“ räägib Sander. „Tal oli vana suur koer, kes oli tohutult närviline – vahepeal hüppas õhku ja hakkas nagu kellegi peale karjuma. Kuuldavasti olla salapärased jõud seda koera läbi suletud akende edasi-tagasi lennutanud.“

Sander ütleb, et Vivika rääkis talle pikalt kõigist saladustest, mis Merivälja majaga seotud on. „Sellest, kuidas Nõukogude ja Jaapani tippteadlased on aastaid seal kaevanud ja uurinud ja maa seest välja tulnud analüüsidele allumatu materjali üle pead murdnud.“ Kord andis Vivika talle ka ühe ufo tüki kätte, et vaadata, mis juhtub. „Mõni olla saanud elektrilööke, mõni tundnud kuuma, teine külma, mõni jäänud uniseks, teised läinud energiat täis. Mina kahjuks midagi ei tundnud. Lahkudes andis ta mulle selle tükikese kaasa ja nii see minu valdusse ka jõudis,“ räägib mees.

Hoiab ufotükki kindlas kohas

Sander hoiab ufotükki kodus kindlas kohas ja kui see vahel jutuks tuleb, on ta seda ka näidanud. „See näeb välja nagu kivikild, mis on ühelt poolt täiesti sile, teiselt poolt aga meenutab hangunud, tilkuvat metalli,“ kirjeldab Sander. Mees lasi tükki ka puhastada ning siis tuli esile erakordselt müstiline pind. „Hõbedane, küütlev, näeb välja nagu mingi mikroskeem. Ma ei ole keemik ega geoloog, aga minu teada on selliseid mustreid leitud meteoriitidest või mingitest kosmosest Maale langenud objektidest,“ ütleb Sander. „See muster tekib tohutult erinevate sulamistemperatuuridega metallide liitmisel, mida planeedil Maa on võimatu saavutada. Ka Nõukogude tippteadlased, kes neid kilde uurisid, järeldasid ju, et sellist materjali ei ole võimalik maapealsetes tingimustes toota.“ Sander on kindel, et Merivälja objekti lugu pole kaugeltki lõppenud, vaid pausile pandud.

Kuigi Sanderil pole tükki käes hoides siiani ühtki müstilist kogemust olnud, ootab ta siiani, et ehk see ühel päeval siiski juhtub. „Olen vahel küll tundnud tohutut tõmmet see tükk kätte võtta, aga mingit efekti pole järgnenud.“ Sander käis tükikesega külas „Seitsmeste uudiste“ stuudios ja seal juhtus küll üks seik. „Uudisteprodutsent Annely Adermann võttis karbi tükiga enda kätte ja uuris seda, näitas teistelegi töötajatele. Operaator Veiko Vares läks ka seda vaatama ja niipea, kui ta sõrmed vastu kildu pani, lendas säde ja nii Annely kui ka Veiko kiljatasid,“ kirjeldab Sander. „Varem ei ole see kild kedagi niimoodi rünnanud. Ma hoian nüüd Veikol silma peal, vaatame, mis võimeid ta lähiajal ilmutama hakkab!“

Pole killukese müümisele kunagi mõelnud

Sander tunnistab, et on lapsest peale olnud kõiksugu ideedele ja fantaasiatele väga vastuvõtlik. „Ma usun, et pole olemas mitte midagi, mida me ei suudaks ette kujutada. Kui juba inimene oma piiratuses suudab midagi välja mõelda, ükskõik kui fantastilist, siis kusagil lõputus kosmoses on see kindlasti olemas,“ seletab ta. „See on äärmiselt ebaloogiline, et meie planeet on ainus, kus on mõistuslik elu. Nagu ka see, et me oleme tehnoloogiliselt kõige arenenum tsivilisatsioon. Jumal on ilmselgelt katsetanud väga erinevate eluvormidega, palju fantastilisematega, kui me suudaks üldse välja mõelda. Aga kindlasti on ka selliseid, kes sarnanevad meiega või kes on meid miljonite aastate eest geneetiliselt disaininud ja meil nüüd silma peal hoiavad.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee