ARVUSTUS | „Victoria ja Abdul“: kostüümikomöödia Briti impeeriumi toredusest? (6)

Alustame sellest, et film läheb jooksma, ilma et saaksime korralikult tutvuda meespeaosalise Abduliga (Ali Fazal). Näeme teda tööpostil vanglas - on ta ametnik või valvur? Järgmisel hetkel on pealtnäha lihtsast paberimäärijast saanud India tähtsaim isik, kes peab alamate nimel Suurbritannia monarhile kinkima väikese meene. Meie ei tea temast midagi, kui kuninganna - kes, tõele au andes, ei tea noormehest samuti mitte midagi - juba talle silma viskab ja nõuab, et kena nooruk teda järgmistelgi üritustel teenindaks. Rääkides silmadest - püha taevas, kus on selles filmis alles lähivõtteid inimeste nägudest! Selle järele puudub vajadus. Publik mõistab, et Victoria poeg Bertie (Eddie Izzard) on ema peale vihane ka ilma selleta, et tema punniaetud silmad sentimeetri kauguselt üles võetakse.

Kuninganna Victoria (Judi Dench, kes on kõrgeausust ka varem korra mänginud) on meeldivalt pahur, tujukas, tige ja jonnakas, umbes nagu võiks ette kujutada teda ka päriselus. Ühes tõeliselt heas kõnes loetleb kuninganna ka kõik oma isiksuse vead üles. Aga filmis on nii palju lahenduseta jäänud stseene ja ühest kõnest siiski ei piisa, et peategelaste keerulisi isiksusi avada.

Võtame näiteks momendi filmi treilerist. Peaminister (Michael Gambon) ütleb kuningannale, et Indias on kohutav näljahäda. Tüdinud ja torssis kuninganna nähvab: „Peaminister, küll te olete tüütu!“ Õnnetu minister pomiseb: „Jah...“ Järgmisena ilmub välja Abdul ja vaataja ootab, et kuninganna ükskõiksus teise peategelase kodumaa vastu leiaks mingi lahenduse. Victoria aga ainult naeratab Abdulile ja õhkab: „Nüüd hakkas mul palju parem!“

Mitte mingeid muid kommentaare sellele ei järgne ja Indiat laastavat näljahäda filmis rohkem ei mainita. Abdul jätkab kuninganna teenimist ja tema jumaldamist. Ei teki kuningannal hetke, kus ta tunneks oma ükskõiksuse pärast häbi ega ka hetke, kus ta seda õigustaks. Viimane oleks vajalik, sest film üritab muidu Victoriat igati sümpaatse, ehkki kapriisse ja turtsaka vanaprouana näidata. Mulle pole see usutav, pigem tulekski siis esitleda teda kui pealiskaudset valitsejat, keda huvitavad näljas vaevlevast Indiast ainult oriendi ornamendid ja kena teenripoiss. Sõnavahetus peaministriga peaks vaataja meelest naljakas olema, tegelikult jääb aga kasutamata võimalus väga tummiseks tegelastevaheliseks konfliktiks (ja üldiselt ei ole väga lõbus ei näljahäda ise ega ka see, kui näljas inimeste üle valitsev monarh kurdab, et see tema tuju rikub).

„Victoria ja Abdul“ tahab ilmselgelt meeldida salliva ja avatud maailmavaatega rahvale. Kui kuninganna näeb üleni burkasse kaetud Abduli abikaasat, kommenteerib ta: „Ma ei tea, minu meelest on see isegi omamoodi väärikas!“ Teises stseenis põrutab ta, et moslem võib tema sõber olla küll ja mitte üks õukondlane ei või Abduli taga kiusata, sõimates oma ülemteenrit ja poega rassistideks. Arvestades aga seda, kui soosivalt film (peamiselt läbi Abduli suu) Briti imperialismi suhtub, kukub „Victoria ja Abduli“ progressiivne eesmärk üsna kolinal läbi. Abduli impeeriumivastast sõpra kohtleb film kui tõrksat tola, kelle üle publik peaks naerma. Vihkab armsat emamaad Inglismaad, haa-haa, küll on mõnel ikka närvid krussis!

„Victoria ja Abdul“ on kerge meelelahutus, kus on head näitlejad ja saab ka nalja, aga filmist õhkuv nostalgia Briti impeeriumi järele on kummaline. Võib-olla ei mõjuks see nii veidralt, kui filmi peategelaste karakterid oleksid paremini avatud, nende motiivid ja pahed selgemad. Ma ei tunne kaasa pirtsakale ja hoolimatule kuningannale, kes ei läbi tegelikult filmi jooksul mingit erilist muutust. Varem õnnetu vanainimene on õnnelik, sest noor kena teener õpetab ning näitab talle uusi asju ja pöörab talle tähelepanu, ise ei pea ta oma peakest millegi raskema või keerulisemaga vaevama. Nagu oleks lemmiklooma võtnud.