„RADARI“ VIDEO | Buliimiat põdenud neiu ülestunnistus: mõnel öösel isegi ei maganud, sest elevus, et järgmisel päeval saan kommi süüa, oli nõnda suur (32)

Igal aastal pöördub söömishäiretega arstile üha enam inimesi, spetsialistide sõnul pole söömishäired enam vaid noorte tüdrukute probleemiks.

„Radaris“ rääkisid enda loo toitumishäiretega kaks noort naist, üks neist 23-aastane Agneli Saat. Temale diagnoositi buliimia, mis tähendab, et enese näljutamine vaheldub õgimissööstudega.

Neiu sõnul sai tema toitumishäire alguse sellest, kui kunagine poiss-sõber ta põhikoolis tehtud pitli vaatas ja mainis, et neiu võiks praegugi sama peenike olla. Enne seda oli ta oma kehaga rahul. 

Kuid siiski hakkas ta pidama dieeti, et kaalust alla võtta ja saavutada selline kaal, mida toonane poiss ihaldusväärseks pidas. Päevas lubas ta endal süüa 1200 kilokalorit, muuhulgas jälgis ta, kui palju ta rasvu ja süsivesikuid tarbis. Samuti hakkas ta pika peale aina enam päevas kaloraaži vähendama, jõudes lõpuks 800ni päevas.

“Esimesed paar nädalat oli tohutu väsimus. Ma käisin koolis, tegin trenni ja tulin koju magama. Selle all kannatas kindlasti mu õppimine. Ma ei suhelnud mitte kellegagi, ainult perekonnaliikmetega,“ rääkis neiu. 

Kaalu alandamiseks tegeles neiu jooksmisega ja hakkas ka suitsetama, et isusid kontrollida.

„Kaks korda päevas sõin ja üks kord nädalas lubasin endale patupäeva. Ma ise imestasn siiamaani, et 300 grammi šokolaadi, liiter jäätis, pakk krõpse, viis saiakest, see on kerge, aju lihtsalt lülitab välja ja kõik. Mõnel öösel ma isegi ei maganud, sest ma olin nii elevil, et ma saan kommi süüa,“ meenutas ta. 

Sel ajal ta keha valutas ja sageli oli hommikuti toidupohmakas, ta ärkas peavalu ja väsimusega. “See oli selline nõiaring, mis muutus üha tihedamaks.“

Teine neiu, kes saates oma kogemusest rääkis, on 18-aastane, kuid ta soovis jääda anonüümseks.

Ta tunnistas, et rahulolematus oma väljanägemisega sai alguse juba algklassides, kui talle tundus, et ta pea on liiga suur ja ta arvas, et on pontsakas.

„Kõige hullem periood oli vist siis, kui ma olin 13-14, ma tegelesin modellindusega ja siis ma hakkasin ennast võrdlema ja siis sealt tuli see tunne, et ma ei ole piisavalt ilus ja peenike,“ rääkis ta. 

Ka kaalust alla võttes tundus talle, et ta ei ole ilus, kuna kaalust alla võttes tahtis ta seda alandada veel ja veel.

„Sa näed moonutatuna enda keha, sa ei näe, milline sa tegelikult välja näed. Sul võivad olla täiesti kondid väljas ja kõht selgroo küljes kinni, aga sulle tundub ikka, et oled paks,“ selgitas ta. 

Enda kehaga maadeldes tekkis neiul ka depressioon, ta üritas ka tablette neelates enesetappu teha, kuid ta leidis ta hea sõbranna, kes kiirabi kutsus. 

„See oli kõige selle tulemus, et ma pidin olema kõik need aastad, ma üritasin iseendaga hakkama saada, mul ei olnud põhimõtteliselt kedagi enda kõrval ja see kogunes ja kogunes. Ma olin endal juba peas selle varem välja mõelnud, enne, kui ma seda päriselt tegin. Et kui 18. sünnipäevaks ei ole olukord muutunud või asi paremaks läinud, siis see on viimane piir, peale mida ma teen seda tegelikult, et ma ei jaksa kannatada. Aga ma ei jõudnud ikkagi seda sünnipäeva ära oodata ja tegin selles katse varem,“ tunnistas ta. 

Haiglas depressiooni ravides jäi tema toitumishäire aga siiski tahaplaanile. Koju jõudes tundus, et asjad on paremad, aga kui kehakaalu hakkas juurde tulema, muutus ta jälle rahulolematuks ja ta hakkas end jälle näljutama. 

Nüüd saab neiu abi, pärast seda, kui ta ema ta poolsunniviisiliselt Tartu Ülikooli kliinikumi ravile viis. Ta sai diagnoosiks anoreksia, mis võib olla ka elule ohtlik. 

„Inimene on ennast nii haigeks viinud ja tema ainukene selline nõusolek midagi endale juurde võtta on see, et ta ütleb, et ma olen nõus ainult oma uriini jooma, sellepärast, et ma ei taha ühtegi grammi oma kehale lisaks saada, ehk et juba selline väga-väga häirunud mõttekäik,“ räägib Tallinna Lastehaigla psühhiaater ja psühhoterapeut Anne Kleinberg ning kinnitab, et anoreksia suremus on väga kõrge, psüühikahäiretest üks suurimaid, tavaliselt ütlevad üles kas neerud või süda. 

Haiglas pandi esmalt paika neiu toitumine, ta pidi iga päevaselt sööma hakkama. Praegu käib ta teraapias ja elab üks päev korraga. 

Agneli taipas aga ise, et midagi on valesti. 

„Ühel õhtul tulin töölt ja võtsin jälle pool kilo komme ja kaks suurt saiakest. Ma sõin need ära ja mõtlesin, kuidas see saab nii olla,“ rääkis ta. 

Perearst kirjutas neiule välja antidepressandid, öeldes, et söömine on stressi pärast. Antidepressandid aitasid Agnelit tujukõikumistega, kuid söömissööstud jäid alles. 

„Asi läks kõige hullemaks siis, kui mu noormees läks aega teenima. Ideaalne üksi õgida, nii, et keegi ei näe ega kuule. Sõbrapäeval olin üksi oma toas ja õgisin ja nuttes panin aja psühhiaatrile kinni,“ sõnas ta.

Agneli sai siiski koha haiglasse ning tal diagnoositi buliimia. Nüüd on Agneli aga veendunud, et kaalu pärast ta oma tervist rikkuma ei hakka, on kahju tervisele juba tehtud, tal on luuümbrise põletik olnud juba kaks aastat. 

Nüüd enam Agneli oma kehale ei keskendu, vaid enesetundele. 

„Praegu ma olen rahul õnneks ja selline tasakaal on. Ma tean, et see on väga habras tee veel minu jaoks, ma võin murduda. Haiglas olles ma nägin väga palju neid tüdrukuid, kes olid juba aastaid käinud, korduvalt. Ma teadsin, et pooled patsiendid paranevad, pooled mitte ja ma keeldusin sellest, et ma ei parane,“ sõnas ta.