Inimesed

Kuninganna ihuarst pidas printsess Diana vaimseid hädasid dünastiale ohuks! (20)

Triin Tael, 25. september 2017, 19:15
KUNINGLIK NOORPAAR: Tema Kuninglik Kõrgus prints Charles ja Lady Diana Spencer teatasid oma kihlusest 24. veebruaril 1981 ning abiellusid sama aasta 29. juulil.Foto: Vida Press
Elizabeth II ihuarst oli veendunud, et printsess Diana kannatab vaimuhaiguse all, mis võib tema lastele edasi kanduda. Dünastiat ähvardab katastroof, oli Sir John Batteni hoiatus. 

Hiljuti avaldatud lintides pihtis kadunud printsess Diana oma kõnekunstiõpetajale, et maadles juba mesinädalatel 1981. aasta suvel meeleolukõikumiste ja buliimiaga, sest abikaasa prints Charlesi huvitasid rohkem külalised ja filosoofiaraamatud kui noor abikaasa. Peagi üritas Diana endal kurnatusest veene läbi lõigata. Esikpoja Williami ootuse neljandal kuul viskus ahastuses printsess trepist alla, et Charles teda ometi märkaks.

Samal teemal

Briti kuninglik pere oli sügavalt mures. Daily Maili pühapäevanumbri The Mail on Sunday andmeil ravis Dianat tema esimestel abieluaastatel Elizabeth II ihuarst Sir John Batten. Batten olnud veendunud, et Diana depressiivsuse põhjus on mingi ebamäärane vaimne häire, mis on geneetiline ja võib seega tema lastele edasi kanduda. Seda, et Briti kuninglikku dünastiat ähvardab katastroof, uskus Daily Maili andmeil teinegi tähtis kuningakoja arst ja veel kaks positsioonikat meedikut, nende seas St Bartholomew' haigla psühhiaatriaosakonna juht Michael Pare.

Nende vaated tulevad detailselt ilmsiks 1983. aasta veebruaris kirjutatud kirjas, mille autor oli prominentne psühhoterapeut Alan McGlashan. McGlashan toodi Dianat ravima, kui too keeldus kuningakoja arstide juurde minemast. McGlashan kirjutab, et Sir John ja tema kolleegid olid Diana sümptomitest lausa hirmunud. Diana rääkis psühhoterapeudile, et kuninglikud tohtrid olid talle määranud antidepressante ning proovinud ka käitumisteraapiat. Kuid Diana ei saanud nende käest abi ei oma depressiooni, nutuhoogude ega õudusunenägude vastu.

McGlashani kiri annab aimu prints Charlesi tõsisest murest oma naise pärast. Väidetavalt muutus troonipärija oma noore naise vastu juba varakult külmaks ja kaugeks, kuid kirjast ilmneb, et ta oli Diana pärast meeleheitel ning pöördus esmalt oma mentori, Lõuna-Aafrika päritolu kirjaniku ja filosoofi Laurens van der Posti poole. Too kohtus Dianaga Balmorali lossis ning soovitas seejärel tungivalt, et Diana läheks tema lähedase sõbra McGlashani vastuvõtule. 

Diana kohtus psühhoterapeudiga kaheksa korda. McGlashani hinnang tegi kuninglike tohtrite paanika maatasa: „Ta on normaalne tüdruk, kelle probleemid olid emotsionaalsed, mitte patoloogilised.“ Paraku ei mõistnud Diana, et teraapia peab võtma kaua aega, ning pöördus hiljem alternatiivterapeutide poole. Küllap mängis oma rolli ka see, et tema oli 20. eluaastates, McGlashan aga üle 80, pealekauba endine sõjaväelane. Kuid hiljem sai Charlesist enesest McGlashani patsient. Prints käis tema juures teraapias 14 aastat.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee