Kommentaar
21. mai 2021, 13:21

Kuidas läheneda tuttavale või lähedasele, kes paistab olevat masendunud?

Kätlin Konstabel | Depressiooni märgates võime päästa elu (5)

Kui suhtleme lähedaste, sõprade või tööl kolleegidega, siis vahel võib tekkida kahtlus, et kas temaga on ikka kõik hästi. Teinekord võib sama imelik tunne kuskile pakitsema jääda ka uue inimesega kohtudes. Küsida aga ei oska, see tundub imelik ja teise eraellu tungimisena. Valimegi siis tihti pigem ükskõiksuse või viskame küll-kõik-saab-korda-killu. Võib aga juhtuda, et varsti seda inimest enam pole….

Depressioonis ja suitsiidimõtetega inimese jaoks on teiste olemasolu ja abi ülioluline. Kui kahtlustame, et keegi on hädas – tuleb alati reageerida. Inimene ise ei näe masendusest väljapääsu, ta tundub endale mõttetu ja nõmeda tegelasena, ilma kelleta teistel küllap ongi lihtsam. Nii ei pruugita abi küsida ka kõige lähedasematelt. Seetõttu on ümbritsevatel oluline meeles pidada, et kui tuttav on mitu nädalat järjest kehvas meeleolus ning rõõmsaid hetki nagu polegi, tal on vähe energiat, miski ei laabu, ei tundu huvitav, söögiisu ja unigi on muutunud, siis võib tegemist olla kliinilise depressiooniga. Ja kliiniline depressioon võib olla eluohtlik haigus – see pole paha tuju ja laiskus, mis niisama üle läheb, kui piisavalt tahta. Teisalt on depressioon ka päris hästi ravitav haigus. Kerge ja mõõduka depressiooni puhul piisab võib-olla ainult psühhoteraapiast, raske depressiooniga on vaja aga ravimeid.

Julge öelda, et muretsed

Kuidas võimaliku depressiooni jutuks võtta, sõltub omavahelisest läbisaamisest. Alustada võib aga lihtsalt: “Ma olen sinu pärast mures, sa tundud kuidagi päris kehvas tujus olevat“, “Olen tähele pannud, et sa oled muutunud, ja tahtsin küsida, et kuidas sul läheb” või “Ma ei saa võib-olla üldse aru, kui raske sul on – aga ma tahan aidata. Kuidas ma võiks seda teha?”. Esimene fraas sobib ka kellegagi lausa esimest korda kohtudes. Kui kellegi puhul näib masendus ja elutüdimus aga väga suur, võib ka otse küsida: “Kui inimesed on nii meeleheitel ja kannatavad, siis nad võivad tahta oma elu lõpetada – on sul selliseid mõtteid olnud?” Sõnu otsides võib mõelda ka nii, et kuidas ma tahaks, et minuga käitutaks, kui mul on väga sant olla. Ilmselt meile meeldiks saada natukegi usku, et see seisund on ajutine ning ühel hetkel läheb paremaks, ja et keegi tõesti hoolib minust.

Tegelikult pole aga vaja ülearu muretseda, kas valime täpselt õiged sõnad. Olulisem on olla siiras ja ehe ning suunata kõik oma empaatiatundlad hädas inimese poole. Kui vähegi võimalik, suhelda otse, mitte internetis. Mitte lugeda moraali ega jagada õpetussõnu. Kurjast on seegi, kui väidame end teadvat, mis teise elu kohe paremaks teeks või mida ta üldse tunneb. Anname hädas kaaslasele teada, et ta pole üksi ja et me oleme valmis teda kuulama ja rääkima nii keerulisel teemal. See tähendab talle palju. Ja kui kaaslane ei tahagi parasjagu rääkida, siis pakkuda lihtsalt vaikselt koos istuda või midagi teha, näiteks jalutama minna või  teed juua.

Üldiselt hoiab enesetapumõtetega kaaslastele abikätt pakkumast mitu väga levinud ja väga valet müüti. Näiteks arvatakse, et kui räägib suitsiidist, ega siis tee – tegelikult teeb küll, enamik enesetapu sooritanuid on oma kehvast seisust mingil moel märku andnud. Arutletakse ka, et kui ma nüüd suitsiidi jutuks võtan, panen teisele selle hullu mõtte pähe. Tegelikult aga on teine rõõmus, et keegi on valmis teda kuulama. Ei tohi ka mõelda, et ei, tema küll ennast ära ei tapa, tal on nii tore elu – aga seesmine tühjus võib olla kohutav ilusast elust hoolimata. Müüt on seegi, et kui keegi juba on otsustanud elu lõpetada, siis seda otsust enam väärata ei saa, ta ei taha nagunii elada. Tegelikult ei taha suitsiidimõtetega inimene üldse surra – ta lihtsalt ei näe oma jubedast olukorrast mingit väljapääsu.

Vastutus teise eest ei lasu ainult endal

Tuleks osata märgata suitsiidimõtetele viitavaid ohumärke. Üks selliseid on silmatorkav käitumise muutus – olgu selleks siis teistest eemaldumine, eriline rahulikkus või hoopis riskikäitumine, suured seletamatud meeleolukõikumised, huvipuudus varem põnevana paistnud asjade vastu, varasemast oluliselt erinev söögiisu või uni. Suitsidaalne inimene võib püüda oma elu ära korraldada. Ta seab hoolsalt suhteid korda, jagab asju ja teeb kinke, testamendi. Talle võivad huvi pakkuda ka surma ja vägivalla teemad (otsib netist infot, osaleb foorumites, vaatab filme, loeb, jagab sotsiaalmeedias artikleid jne).

Relva hankimine arusaamatul põhjusel ja ravimite kogumine peaks tekitama küsimusi. Kahtlemata ei tohiks ümbritsevad suhtuda ükskõikselt ka sellesse, kui tavapärasesse juttu ilmub siia-sinna üldisele lootusetusele viitavaid väljendeid: tahaksin kõik lõpetada; millelgi pole nagunii enam mõtet; tahaks, et ma poleks sündinud; tahaks olla surnud; ma tean küll, et teil oleks minuta parem; vabandust, et ma olemas olen; tunnen, et olen täiesti mustas augus/lõksus. Kui neid kuuleme, näitame küsides oma hoolimist välja.

Kui tekib kahtlus, et pereliige või tuttav plaanib enesetappu, siis olulisim on hinnata olukorra tõsidust. Kui olemas on selge kavatsus, läbimõeldud plaan (aeg, koht, vahendid), siis on oht äärmiselt suur ja reageerida tuleb kohe. Tuleb kutsuda kiirabi või minna koos haiglasse (kui saate seda turvaliselt teha), sellises seisus inimest ei tohi jätta üksi. Kindlasti ei tohi lubada tema plaani saladuses hoida ega ka kogu vastutust endale võtta – isegi kõige hoolivam lähedane ei saa 24/7 valves olla, ta peab magama ja kas või tualetis käima. 

Selliste olukordadega toimetulekuks on väljaõpe vaimse tervise spetsialistidel, kes oskavad pakkuda adekvaatset abi. Pole ka mõeldav kogu teise inimese elu korraldamine ja õnnelikuks tegemine enda õlgadele võtta – ta peab siiski püüdma end ise aidata. Selles saab teda aga toetada, aidata mõelda välja viise, mis olemist kas või paariks tunniks natuke paremaks teeks. Oluline on saada kõige raskemast hetkest üle ja elus püsida, iga võidetud minut on tähtis. Ainult väikeste sammudega ongi lootust mustast august pääseda – suuri hüppeid õnneliku elu ja rõõmsa meele suunas ei maksa lubada ega oodata. 

Masenduses kaaslasel võiks aidata olla valmis selleks, et raskeid hetki tuleb veel. Üks soovitusi on leida mingi ümbrik või kastike, kuhu panna tuge andvaid asju, nagu fotod, tsitaadid, kirjad, armsad meened. Koos võiks valida ka muusika, mis toetab ja annab jaksu. Arutada läbi ja panna kirja, mida täpselt teha siis, kui päris hull seis taas tekib – kuhu helistada, kellega rääkida, kuidas kas või viieks minutiks tähelepanu mujale saada (silitan koera, lähen jooksma, vaatan mingeid seriaale, loen põnevat raamatut vms).

Kuidas aga kõige sügavamasse vaimsesse musta auku kukkumist ennetada? Alustada vähehaaval tunnete, mõtete ja käitumise vaheliste seoste mõistmisest. Mõelda sellele, kas leidub inimesi, keda saab tõeliselt usaldada ja kellega olla “mina ise” – ja kui ei leidu, siis kuidas neid leida. Proovida minna iga päev peegli ette ja öelda endale “ma olen tore ja armas inimene”.

Kust saada abi?

Tallinnas võtab erakorralistel juhtudel psühhiaatriakliinikus abivajajaid vastu valvearst igal hommikul alates kell 9 (registratuur 617 1049). Tartus saab 24 tundi päevas helistada kliinikumi valvearstile ja -õele numbril 731 8764.

Palju häid materjale pakub ka veebikülg peaasi.ee, kus saab oma mure ka nõustajale saata. Nõustamise eest tasu ei küsita. Paljudes Eesti linnades, sh Pärnus, Kuressaares, Viljandis jm ootab vastuvõtule ka vaimse tervise õde, kelle juurde saatekirja vaja pole.

Eluliin võtab kõnesid vastu ja pakub psühholoogilist tuge E–R kell 9–20 numbril 631 4300 ja õhtuti-öösiti saab iga päev abi 19–7 numbrilt 655 8088.

Esmakordselt ilmus arvamuslugu Õhtulehes 2017. aasta 24. septembril.