Inimesed

LOE HOMSEST ÕHTULEHEST | Lavaka üht andekamat lendu tabas justkui surmaneedus! (10)

Rainer Kerge, 22. september 2017, 20:31
Foto: Mati Hiis
Urmas Kibuspuu ja Jüri Krjukov surid vähki. Sulev Luik tapeti. Aare Laanemetsa tabas äkksurm. Tiit Berg uppus mereõnnetusel üsna varsti pärast lavakunstikateedri lõpetamist. Voldemar Panso viimast, lavaka 7. lendu on nimetatud kooli andekaimaks, aga ka saatuse märgiga lennuks.

Lavakunstikateedri 7. lend on kummaline kooslus erineva taustaga andekaid inimesi. Anne Paluver oli jõudnud enne lavakasse astumist tudeerida kaks aastat Tartus matemaatikat. Merle Karusoo oli õppinud Tartu ülikoolis eesti keelt ja kirjandust. Külliki Saldre haris end eelnevalt fotograafia alal.

Vanusevahet saab mõõta põlvkondades. Peeter Volkonski oli lavakasse sisenedes 17, Ago-Endrik Kerge aga 33 ja ühe elu – teenelise balletitantsija oma – juba lõpetanud.

Samal teemal

1976. aasta kevadel said nad lõpudiplomid, 1977. aasta 27. detsembril suri nende kursuse juhendaja Voldemar Panso, kes oli vähem kui kuu tagasi saanud 57. Õpetaja ärasaatmisel heitis enamik 7. lennust Pansole hauda kaasa oma tekli.

„Mõned, nende hulgas ka mina, ei teinud seda, sest mul oli ebausk, et kui hauda midagi enda poolt kaasa viskad, võib see halvasti lõppeda,“ tunnistab Ago-Endrik Kerge.

Maestro Kerge ei kiirusta oma lennust rääkides kasutama sõnu „neetud lend“ või „needusega lend“.„No võib ka nii öelda, aga ma siiski ei oleks selles nii kindel,“ mõtiskleb ta. Tunnistades oma teenimatult varalahkunud kursusekaaslastest rääkides: „Nad jõudsid väga palju ära teha. Neile anti palju võimalusi, millest nad haarasid intuitiivselt kinni, sest mine tea, millal tuleb järgmine. Ja järgmised lõppesidki ühel hetkel ära.“

Loe lähemalt, mis needus lavaka 7. lendu tabas, homsest Õhtulehest.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee