LOE HOMSEST ÕHTULEHEST | Paavo Piik: „Lavastaja saab enda üle kõige paremini kohut mõista.“

Praegust puhkehetke linnast väljas hakkas Paavo plaanima aasta tagasi. Viimased kolm aastat on ta veetnud detsembris-jaanuaris kuu aega soojal maal, kuid suved on tihedalt tööd täis. Ning et Kinoteatri seltskond lävib palju ka vabal ajal, on keeruline eristada, kust lõppeb isiklik elu ja algab töö. „Kõige ohtlikum on minna puhkama vend Pauli ja Henrik Kalmetiga. Tavaliselt tuleme tagasi kolme–nelja uue ideega,“ muigab dramaturg ja lavastaja.

Lisaks tuleb aeg-ajalt sütitavaid koostööpakkumisi. Näitleja Sander Rebase väljakäidud mõttest sai alguse pornosõltuvusest rääkiv lavastus „Ei tao", mille väljatoomisele kulusid jaanuar-veebruar. Otsa tulid Linnateatri lavastus „Macbeth", mille juures Paavo oli tõlkija-dramaturgina abiks soome lavastajale Antti Mikkolale, ning Kuku raadio 25. sünnipäevaks Kinoteatrilt tellitud etendus „Kuku 2042". Kevadel tegi Paavo Mari-Liis Lillega praegu ETV ja ETV+ ekraanil jooksvat saatesarja „Meie Eestid". Kuu aega kulus Inglismaal, et tuua Theatre of Europe'iga lavale monotükk „Finding Mr Paramour", mille peaosas on endine algkooliõpetaja Tim Paramour. Juuliks-augustiks pani Kinoteater kokku endises Murru vanglas toimunud teatrirännaku „Murru 422/2".

Kõige selle kõrvalt on Paavol valmimas näidend teatrisarjaks „Sajandi lugu", mille jaoks loositi Linnateater ja Vana Baskini teater tegema ühist lavastust aastatest 2000–2010. „Elmo Nüganen pidi lavastama, mina kirjutama teksti. Kui ma teatrist lahkusin, siis leppisime kokku, et pooleliolevad asjad teen kindlasti ära,“ sõnab ta. Linnateatriga seob teda veel Laura Jaanholdi (varem Metsa) kevadel esietenduv lavastus „Preili Julie", mille jaoks ta dramaturgina teksti seab.

Pärast Henrik Kalmeti skandaalset Postimehe intervjuud sõbra tuules Linnateatrist lahkunud Paavo ei soovi enda ja endise koduteatri suhteid lahata. „Elmo tegi otsuse, ma aktsepteerin seda. Nädal aega tundus see ebaõiglane, praeguseks ei ole mul mingit halba tundmust,“ lausub ta. „On peanäitejuhi õigus otsustada, keda ta oma teatris näeb. Ma arvan vist siiani, et see ei olnud kuigi hea otsus, aga isiklikult olen rahul, et mul on praegu rohkem vabadust, aega puhata ja aega mõelda.“

Eriline on see aasta Paavole ka selle poolest, et oktoobris jõuab kinodesse tema 2011. aasta näidendil põhinev film „Keti lõpp".

Loe homsest Õhtulehest täispikka intervjuud, kus tuleb muuhulgas juttu teatri muutumisest ja toimetulekust depressiooniga.