SUUR NÄITLEJA: Aarne Üksküla on täht, mis täht. Staarikompleksi pole ta ometi kunagi põdenud. Rääkimata liigsest rahvamehelikkusest.Foto: Teet Malsroos
Aigi Viira, Katharina Toomemets 21. september 2017 00:01
„Üksküla, teil on oht jääda ühekülgseks nagu hambahari,“ ütles Voldemar Panso. Noor Üksküla vajus mõttesse, sest ei taibanud õpetaja sõnade tähendust. Abi tuli teatrikooli õppejõu Leo Kalmetilt: „Kui te saltot ära ei tee, siis te kaugele ei jõua.“ „Siis sain aru, et midagi ma kartsin,“ tunnistas Üksküla aastakümneid hiljem ETV saates „Illusionist Aarne Üksküla“. „Olin kaunis häbelik näitleja ega olnud seda saltot teinud.“

„Üksküla, teil on oht jääda ühekülgseks nagu hambahari,“ ütles Voldemar Panso. Noor Üksküla vajus mõttesse, sest ei taibanud õpetaja sõnade tähendust. Abi tuli teatrikooli õppejõu Leo Kalmetilt: „Kui te saltot ära ei tee, siis te kaugele ei jõua.“ „Siis sain aru, et midagi ma kartsin,“ tunnistas Üksküla aastakümneid hiljem ETV saates „Illusionist Aarne Üksküla“. „Olin kaunis häbelik näitleja ega olnud seda saltot teinud.“

Kauaoodatud salto tuli. Aastal 1964 lavastas Kalmet Rakvere teatris William Shakespeare’i „Kaheteistkümnenda öö“. Üksküla mängis seal Malvoliot. „Tegin salto ära,“ meenutas Üksküla telesaates. Siiani endavanuseid naabripoisilikke tegelasi kehastanud näitleja sai mängida eblakat mehikest, kollased sukkpüksid jalas. „Mul hakkas hästi kerge! Tundsin, et võin nüüd mängida natuke rohkem, kui seni suutnud olen.“

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad