Kui juba, siis täie rauaga! Tartu koolijuhid esitavad Vanemuises hiphoptantsu

JJ-Street Tantsukooli treeneri Kairi Jerlovi ja tantsija Kaspar Pälli eestvedamisel on koolijuhtidel selja taga juba üks esinemine ja mitu nädalat treeninguid. 

Kuidas te tantsimiseni jõudsite ning millised on emotsioonid enne tantsulavastust? 

Kristel Mets: „Minu poole pöördus Kaspar Päll, kes oli väga järjekindel kutsuja kõikide kommunikatsioonikanalite kaudu. Esimene mulje treeningutest oli – see on õpitav.“

Anu Vaagen: „Mulle helistas Kaspar Päll ja rääkis projektist. Mind ei olnud vaja pikalt veenda, andsin oma jah-sõna ja läksin trenni. Esimene mulje oli igati positiivne: lisaks treeningule sain teada, mida täpsemalt hip-hop endast kujutab.“

Helmer Jõgi: „Esimesed telefonikõned ja sõnumid tulid juba suve keskel. Projektist ei olnud siis veel õiget ettekujutust, aga tundus vajaliku ja toreda ettevõtmisena.“

Jaan Reinson: „Minuga võttis suvel ühendust Kaspar Päll. Otsustasin proovida, sest nii treeningute kui ka esinemiste ajad olid veel vabad.“

Olete korra juba koos esinenud. Pärast tarkusenädala etteastet tekkis teil koostöös JJ-Street Tantsukooli treeneritega mõte astuda üles Vanemuise teatrimaja laval tantsulavastuse „Streetshow“ raames. Kuidas tuli selline mõte ning soov veel rohkem tantsida? 

Kristel Mets: „Pigem oli mõte - kui juba, siis täie rauaga! Samas ei olnud ka ühtegi mõjuvat põhjust mitte osaleda.“

Anu Vaagen: „Mõte tekkis pärast esimest esinemist. Meil oli lõbus seltskond, esinemine tekitas parasjagu elevust ning kogu see protsess pakkus nii füüsiliselt kui ka vaimselt vaheldust. Tundsime, et see jäi liiga lühikeseks ja võiks jätkata. Seda enam, et treeneri Kairiga tekkis väga hea klapp ning ta suutis meid vägagi innustada. Nii tekkiski kuidagi spontaanselt mõte treeningutega jätkata. See, et me nii-öelda suurele lavale võiksime minna, oli sel hetkel rohkem nali kui tõsine plaan. Mina aga suhtusin edasistesse plaanidesse väga entusiastlikult.“

Helmer Jõgi: „Kas nüüd Vanemuise lava koheselt mõtetes oli... ? Samas on päris turgutav paar korda nädalas mõnusas seltskonnas, hea muusika saatel ja inspireeriva treeneri juhendamisel ennast liigutada.“

Jaan Reinson:

„Pärast 28. augusti esinemist tuli tõepoolest jutuks, et võiks treeningutega jätkata. Minu enda seisukoht oli nii-öelda keskmiselt entusiastlik. See tähendas, et kui ajad sobivad, siis võiks täiesti kaaluda. Uuest esinemisvõimalusest oli vist põgusalt juttu. Tundub, et selline projektipõhine lähenemine ongi täiesti sobilik, vähemalt mulle. Poolteiseks kuuks on ennast lihtsam mobiliseerida, kui näiteks terveks aastaks. Esinemine on ühtlasi ka kindel siht ja eesmärk, mille poole püüelda.“

Milline oli teie arvamus tänavatantsust varem ja on see nüüd kuidagi muutunud? 

Kristel Mets: „Minu arvamus tänavatantsust on kujunenud juba mitmete aastate vältel erinevaid üritusi külastades, sest kodus on mul üks tantsija. Milline see enne seda oli, ma ei mäleta. Praegu leian, et tegemist on atraktiivse, vaatemängulise ning erinevaid võimalusi pakkuva esitluskunsti liigiga.“

Anu Vaagen: „Olen tantsimisse alati positiivselt suhtunud. Tänavatantsuga olin varem kokku puutunud nii palju, et mu poeg huvitus sellest ja vähesel määral ka tegeles sellega. Nüüd, kus ma ise olen hip-hopiga kokku puutunud, siis on see stiil omandanud minu jaoks sisu.“

Helmer Jõgi: „Minul varasemalt kokkupuuted tänavatantsuga puudusid ja teadmised sellest tantsuviisist olid nullilähedased. Nüüd võin öelda, et päris vahva asi!“

Jaan Reinson: „Ma arvan, et suhtumine oli nii-öelda neutraalne ehk mingit kindlat seisukohta ei olnud. Nüüd on see muutunud kindlasti üksjagu positiivsemaks.“

Kui oluliseks peate koolidirektorite või õpetajate puhul uute projektidega liitumist ja uute oskuste avastamist, sealhulgas koolimajast väljapool – mida see noortele õpetab?

Kristel Mets: „Koolirahvas (nii õpetajad kui juhtkond) tegeleb pidevalt erinevate projektidega. Olgu need siis seotud kunsti, meelelahutuse või teadusega. Tavaliselt tulevad algatused selleks loodud asutuste poolt, seekord oli see noorte endi algatus. Eriti hindan julgust, sest koolidirektorid ei ole kerge seltskond. Ju see õpetab noortele järgmisel tasemel tegutsema (võib-olla ministrite tantsuansambel?).“

Anu Vaagen: „Pean seda väga oluliseks. Sellised projektid nagu meie oma aitavad nii-öelda rääkida noortega samas keeles, aitavad samastuda olukordadega, kus uue õppimine on vahva ja pole vahet, kui vana, noor või kohmakas inimene on. Peaasi on tahe midagi teha ning sellest rõõmu tunda.“

Helmer Jõgi: „Õpetajana töötades peab teadma ja tundma huvi, mis väljaspool koolimaja toimub. Mis noori tõmbab, millest nad huvituvad? Nii saab paremini noortest aru. Ühised tegevused lähendavad eri põlvkondade inimesi.“

Jaan Reinson: „Ma arvan, et see on oluline, kui koolijuhid ja õpetajad osalevad sellistes ettevõtmistes. Oma koolis oleme õpetajatega igal aastal esinenud koolikontsertidel. Ise olen seni rohkem laulnud, kuigi ka tantsimist ja näitlemistki on ette tulnud. Noortele on see kindlasti eeskujuks ning tekitab alati huvi ja elevust. See annab ka endale palju. Saad panna ennast proovile, tulla välja rutiinist, tehes midagi, mis on igapäevastest tegemistest erinev.“

Kui rasked on treeningud olnud ning kuidas tantsukava edeneb? 

Kristel Mets: „Treeningud on jõukohased. Oktoobrikuu ürituseks on vaid mõned treeningud olnud, seepärast on tantsukava arengust veel vara rääkida.“

Anu Vaagen: „Treeningud võtavad ikka naha seljas märjaks. Treeneri sõnul oleme vägagi usinad ja kiired õppijad.“

Helmer Jõgi: „Minu vanuses on trenn päris pingutav. Aga samas trennis peab ju ometi higi valama. Tantsukava jaoks tuleb ka endal veidi harjutada.“

Jaan Reinson: „Treeningud on pingelised. Kavade õppimine edeneb tasapisi, nagu algajatel ikka. Treeningud on väga mõnusad. Kuna olen püüdnud ennast ka muidu füüsiliselt vormis hoida, siis lihasvalu ja muud sellist pole seni tundnud. Tegelikult trennid ongi selle protsessi kõige parem osa. Esinemine on küll väljund, tekitab adrenaliini, aga kogeda professionaalset ja läbimõeldud juhendamist, on tõesti eriline kogemus.“

Milline on seltskond ja atmosfäär treeningutes?

Kristel Mets: „Seltskond on parim! Atmosfäär on „pingeline“ – muudkui õpi, õpi õpi…“

Anu Vaagen: „Seltskond on lõbus, atmosfäär vaba ja mõnus.“

Helmer Jõgi: „Eespool sai juba öeldud, et seltskond oli toetav, kuigi alguses suhtus enamus ettevõtmisesse paraja skepsisega. Vaatamata sellele, mida aeg edasi läks, seda enam keskenduti õppimisele, üksteise toetamisele ja õpetamisele. Paras annus nalja aitas loobumismõtetest üle saada.“

Jaan Reinson: „Lahe ja toetav.“

Mis innustab ja annab energiat asjaga jätkata?

Kristel Mets: „Kordan veel: kui juba, siis täie rauaga!“

Anu Vaagen: „Mulle meeldib elus erinevaid asju teha, ennast proovile panna. Energiat annavad kindlasti treeningkaaslased, treener ja hea trenn ning kõige rohkem hea enesetunne, mis mind pärast trenni valdab.“

Helmer Jõgi: „Tundub, et olen leidnud päris vahva mooduse enda füüsilise aktiivsuse suurendamiseks ja uue suhtluse väljaspool töösuhteid. Õpid tundma oma kolleege koolijuhte hoopis uue tahu pealt.“

Jaan Reinson: „Innustab ennekõike enda proovilepanek. Ka see sobib, et on konkreetne eesmärk ja see pole liiga kaugel tulevikus.“

Millised omadusi peate kõige olulisemaks koolidirektori/ õpetaja juures? Kui noortepärane peab kool täna olema?

Kristel Mets: „Väga raske küsimus. Neid omadusi võib lõputult üles lugeda. Kõige olulisem on, et süda oleks õige koha peal. Mis puutub kooli ilmesse, siis kool ongi noortepärane, sest noored veedavad seal 175 päeva aastas.“

Anu Vaagen: „Direktorid ja õpetajad peavad olema uudishimulikud ja õpihimulised ning kool on minu jaoks olnud alati noortepärane ja alati nende noorte nägu, kes seal õpivad.“

Helmer Jõgi: „Õpetajaamet on kutsumusamet. Mida see tähendab, peab vist igaüks ise endale sõnastama. Tänapäeval tähendab noortepärasus kaasaminekut digilahendustega, koostööoskusi, lugupidamist ja hoolivust õpilaste ja õpetajate vahel.“

Jaan Reinson: „Mõistvus, järjekindlus, eeskuju. Kool on juba loomupoolest noortepärane. Pidev kontakt laste ja noortega aitab ka ennast nooremana tunda. Iga üks meist on ju nii vana, nagu ta ennast ise tunneb.“

Millised emotsioonid valdavad teid praegu, kui ettevalmistused on hoos? Kui palju tunde tantsida tuleb ja mis on edasine plaan?

Kristel Mets:„Plaan on gruppi veel direktoreid või nende aseaineid meelitada ning kava selgeks saada.”

Anu Vaagen: „Ma naudin protsessi, treeninguid ja ei mõtle väga esinemise peale. Me treenime 1-2 korda nädalas ca 1,5 tundi korraga ja seda kuni 22. oktoobrini. Mis siis edasi saab – kes teab, mis hullud mõtted meid tabavad…“

Helmer Jõgi: „Tantsutunde on suhteliselt vähe, korra nädalas. Võiks rohkem olla! Kõige suurem mure on oma ajagraafiku pärast, sest sellesse perioodi langeb päris mitu seminari ja komandeeringut. Kindlasti tuleb ka iseseisvalt, trennivälistel aegadel harjutada.“

Jaan Reinson: „Emotsioonid on head, entusiastlikud. Ettevalmistused algasid sel nädalal ja koos käime 1-2 korda nädalas, ise püüan vähemalt korra nädalas osaleda. Üks trenn on poolteist tundi. Teeme selle projekti ära (esineme 22. oktoobril), siis vaatame edasi. Elu on kiire ja liiga pikalt pole mõtet ette planeerida. Kui jätkub eestvedajaid ja on teisigi kaasalööjaid, siis ei saa midagi välistada.“