Beebilõust selgitas poeröövi tausta: „See oli suht ekstreemne asi, mis ma ikka tegin.“ (16)

Beebilõust ehk Andrus Elbing selgitas, et ei olnud enne veebruari saatuslikku ööd parimas vaimses vormis. Röövile eelnenud ööl kirjutas mees muusikat ja oli üksi. 

“Vahepeal käis Kaspar ja tegime muusikat, aga enamus aja ma istusin üksi. Kui ma kodus olin, ma pidin kuskile minema, ma tõusin, läksin, mul oli hea nägu peas, et kõik on hästi. Iseendale ka valetasin, või ma ei tea. Võib-olla keegi lähedastest sai aru, et asi on lappes. Aga ilmselt ei osanud arvata, et nii hullusti,” selgitas mees.

Viienda veebruari hommikul murdis mees Salme kauplusesse Tallinnas sisse, üllatavalt ei mäleta ta juhtunust ise kõike. 

“Eriti ma sellest hommikust ei mäleta. Ma olin hunnik rahusteid sisse söönud, hunniku kokaiini sisse imenud, joonud. Salme pood on huvitav, sest Salme on mu sünnikoht, Salme küla Saaremaal,” rääkis ta, arvates, et just Salme nimelise poe röövimine oli tahtlik. 

Selguspilt lõi Elbingul ette alles arestimajas ärgates.

“Kui ma seal kambris ärkasin, ma mõtlesin, et nõme uni, raisk. Siis kui silmad lahti lõpuks sain, mõtlesin, et täiesti haige värk, ei ole noh. Ma ei ole nii sitasti end kunagi tundnud, kui ma seal kambris ärkasin. T**a, et see kõik oli päriselt. See oli julm. Lihtsalt julm. Aga noh, siis polnud midagi teha, järelikult oli see mu soov,” meenutas ta.

“Rahul ei saa teoga olla. Ma oleksin võinud ükskõik mis teha, ma ei tea, miks ma sellise asja peale tulin.”

Mees tunnistab, et mõte, et vanglas on lihtne, hiilib talle periooditi ligi. 

“Et seal võiks paar kuud puhata. Seal on lihtne, seal ei pea mõtlema millegi peale. Loed raamatut, pikutad. Kui sa ei lase endal sellel süsteemil end pigistada, sa ei tee sest välja, siis on päris lihtne. Mis seal on siis, kambris mängid pokkerit, teed kanget teed."

“Kas vangla pakkus sulle seda, mille järgi sa läksid sinna?” uuris saatejuht.

“Mille järgi ma läksin sinna…hullarisse ei oleks saanud minna, siis oleks lihtsalt rohtusi täis topitud ja zombieks tehtud. Et ju siis pakkus,” vastas Elbing.

Vanglas võeti mees juubeldustega vastu. 

“Aplaus päris ei olnud, aga akende peal lõuati juba."

Olenemata kõigest peab mees endast lugu. Poole aasta vanglas istumise kohta ütleb mees, et see oli piisav aeg.

“Oleks võinud vähem isegi olla.”

Kolmandat korda vanglas istuv Elbing hoidis vaimu värske tekstide kirjutamisega. Tekste kirjutas mees endi sõnul palju, kuid palju nendest pinnale ei jää. Tema sotsiaalselt tundlik lüürika oli kümme aastat tagasi just see, mis ta noore vanglas istuva räpparina kuulsaks tegi. 

Mehele käib vanglaelu juures närvidele aga see, kui reeturlikud kõik vangid on.

“Selleks, et ennetähtaegset vabanemist lihtsustada või mingeid hüvesid saada, selle nimel reedetakse. Limukad on igale poole sisse juurdunud. Alates lasteaiast saadik hakatakse tampima, et tuleb ära öelda ikka. Sellist reeturlikust inimestesse sisse süstida on ikka väga halb. Limukad, selgrootud!” sõnas ta.

Vanglast vabanemist mees veidi kartis, aga veidi ka ootas.

“Hirm oli, et mis siis toimus, meedia mõistes. Milline inimese meedia on minust teinud. Õigemini, millise inimese ma endast ise tegin. 

Mees tunnistab, et tema käitumine oli šokiks ka perekonnale. 

“Emaga olen ikka rääkinud, käisin ta juures. Aga sellest ma ei räägi, mitte kellegagi.”

Järgmise madalaseisu ajal mees enam istuma minna ei eelistaks. 

“See oli suht ekstreemne asi, mis ma ikka tegin. Ma ei oleks seda teinud, ma jätan seal ühe asja rääkimata, mis seal hommikul juhtus, ma ei saa seda teha, sest ma pean kaitsma ühte inimest. Seal on veel üks saladus. Ma nii hästi oskasin seda maski kanda, seda kõik korras on maski. Aga ma arvan, et väga paljud kannavad seda kõik korras on maski Eestis, kui meil xanaxit nii palju välja ei kirjutataks, siis meil siin tänava peal, Kölni peal oleks neid tiksuvad inimplastiitpomme päris palju,” rääkis ta.