„Kui sa ei luba mul arvutis olla, jooksen kodust ära ja lähen sõpradega kanepit tõmbama!“ (36)

„Ma ei saa ilma Beritita elada. Olen temaga koos peaaegu terve päeva – hommikuti enne kooliminekut ja pärast koju tulles kuni hilja õhtuni välja, nädalavahetustel praktiliselt koguaeg,“ räägib 13aastane Sirli (nimi muudetud). Berit ei ole tema õde või sõbranna ega ka lemmikloom. Berit on tema sülearvuti.

 „Jälle sa istud tundide viisi arvutis!“ on Sirli kuulnud oma vanematelt juba nii tihti, et ta sellele vahel enam isegi reageerida ei viitsi. „Üldiselt läheb meil siis muidugi tüliks, aga viimasel ajal on see mulle juba suht ükskõik, kui ta õiendama tuleb,“ räägib tüdruk. Ta on ristinud oma sülearvuti Beritiks. Lihtsalt nalja pärast paar aastat tagasi, kui ta selle vanematelt jõulukingiks sai. Nüüd on nad lahutamatud.

Emale selline sõprus ei meeldi. Ta on mures. Kui mure vahel väga suureks paisub, siis ta karjub tütre peale. Ta justkui tahab uskuda, et mida valjemad on sõnad, seda kiiremini need mõjuvad. Ometi seda ei juhtu. Või toimib see vaid korraks – tütar paneb läpaka küll paarikümneks minutiks kinni, aga kui ema on silmapiirilt kadunud, avab selle taas. Sirli ei tea, et ema kärkimine võib tähendada muret ja hoolimist. Tema tunneb, et ema ei mõista teda, võib-olla koguni ei salli. Nii trotsib ta enda ja ema vahelise seina üha heli- ja kuulikindlamaks. Sirli pere ei ole kaugeltki ainus, kes tunneb end digimaailma pealetungiga võideldes abituna.