ARVUSTUS | Teejuht eesti talurahva maagiaga täidetud maailma (1)

Vanasõna ütleb: kes tark, see võtab õppust. Kuid vanade eestlaste rituaalide kohta lugeda on huvitav juba ainuüksi seepärast, et teada, milliste uskumustega meie eelkäijad oma igapäevas arvestasid. 

Reet Hiiemäe kokku pandud ja tema õe Mari Hiiemäe illustreeritud raamatu alliktekstid pärinevad Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi rahvaluulekogudest. Nad on koondatud olulisemate valdkondade järgi peatükkideks: tervisetarkused, toidutarkused, tundetarkused, konfliktide ja probleemide lahendamise tarkused ning ühtehoidmise tarkused.

Peatükkide all on kitsamad temaatilised alajaotused, mis pakuvad valiku haakuvaid pärimustekste ja sekka kommenteeritud tsitaate omaaegsetest kroonika- ja nõiaraamatutest.

Pärimuslikud rahvatarkused, millest raamat ülevaate annab, puudutavad nii keerulisi hingeasju kui ka igapäevaseid olmelisi toimetusi. Valdavalt 19. sajandi teisel ja 20. sajandi esimesel poolel tehtud ülestähendustest saab aimu, et enamiku maagiliste toimingute eesmärk oli lahendada kriisiolukordi ja eluprobleeme, suurendada inimese turvatunnet.

Igapäevamaagia kätkes endas tähelepanekuid looduses ja inimsuhetes toimuva kohta ning praktilisi juhiseid elus toimetulekuks. Üleloomulike seoste tajumise ning lihtsalt elutarkuse vahel puudus kindel piir. Usundilise maailmapildi mõjuväljas elava inimese jaoks ei olnud põhjenduste päritolu üle juurdlemine oluline. Temale oli oluline, et toiming teda aitaks ning tagaks talle meelerahu.

Autor arvab, et tänapäeval võib ühelt poolt tajuda igatsust endisaegses elukäsitluses peituva harmoonia järele –väärtustatakse taas rohkem looduse tundmist ja looduse rütmidega kooskõlas elamist, käelise töö oskust. Teisalt tekitavad mõned nõiduse- ja ravirituaalid küsimusi ning võivad mõjuda pelutavalt. Meie ajastu inimesele tunduvad need ebatõhusad ning põhjendamatud. Ent vaadeldes pärimust selle kunagise kasutamise kontekstis, saavad selle kujunemise taust ja sügavam tähendus mõistetavaks.

Folklorist avab lugejale rahvatarkuste psühholoogilised ja praktilised tekkepõhjused ning püüab välja selgitada, mil määral on need aktuaalsed tänapäevalgi. Aastasadade jooksul on inimeste peamised unistused ja probleemid jäänud üpriski samasuguseks. Endistviisi püüeldakse turvalisuse, tervise, jõukuse, armastuse ja kogukonnaliikmete austuse poole.

Kui mõelda, mida meil on rahvatarkustest õppida, siis tasub keskenduda meie esivanemate üldistele tasakaalupõhimõtetele ja toimetulevale ellusuhtumisele, mis väljenduvad erksas loodustajus, elurõõmus, heade suhete ja ühistegevuse väärtustamises.

Raamatus saab kinnitust väitele, et eestlased on metsarahvas. Leiab õpetusi, kuidas metsas käituda ja mida sealt kaasa korjata. Selgub, et metsas ei tohtinud vanduda ega mõelda kurje ja vaenulikke mõtteid, sest arvati, et need loovad kontakti ebasoovitava väega. Metsast loodeti abi paljude tõvede vastu: kadakas oli tervise puu, pihlaka- ja maasikaõied aitasid üheksa tõve vastu, põdrasammal tiisikuse ja köha vastu, kadakamarjad veetõve vastu, heinputkejuur aitas võidelda halvatusega ja siilipopirohi oli väge täis.

Veel näiteid huvitavatest tervisega seotud uskumustest: jalahaiguste vastu aitavat esimese jõulupüha ja uueaasta hommikul raudlati peal kõndimine, viinaveaga kimpus olija leidvat abi musta kassi piimast, pärast sauna enese küljest leitud vihalehtede nahkapanekust või hoopistükkis imeleotisest – viinast, milles on leotatud hundisüdant. Pikalt on juttu ka saunakommetest ja jagatakse ohtralt iluravi õpetusi.

Raamat on kirjutatud ladusalt ja suupäraselt. Kus tarvis, seal on rahvatarkus lahti seletatud. Lühikeste peatükkidega raamatu võib jagada õige mitmeteks lugemiskordadeks, olgu järjest lugedes või teema ja tuju järgi valides. Uksele koputav sügis, mis meid tubasemaks sunnib, on sellise teadmisi avardava lugemise jaoks ilmselt hea aeg. Keda teema rohkem huvitama hakkab, sel on võimalik viidatud allikaid ise rahvaluulearhiivist järele kaeda.