Graafilisest disainerist akrobaadiks: hakkasin tsirkuseartistiks õppima alles 24aastaselt

Matthew paljastab, et pärast saate nägemist armus ta tsirkusemaailma, kuid ei uskunud kunagi, et ta sel alal töötada saaks. „Olen alati arvanud, et tsirkuseartistiks saamiseks peab juba lapsest saadik harjutama. Mina hakkasin õppima 24aastaselt, kord nädalas, hobina,“ meenutab mees, kes töötas samal ajal graafilise disainerina. „Paar aastat hiljem otsustasin, et kui ma tahan päriselt tsirkuses töötada, pean ruttu alustama, kuni veel piisavalt noor olen.“

Richardson on pikka aega oma elust tegelnud tantsimisega ning natuke teinud ka võimlemistrenni, nii et tal olid tsirkuseartistiks saamiseks head eeldused. Matthew alustas õhuakrobaadina treenimist aastal 2011. Paar aastat hiljem jättis ta graafilise disaineri töö ning läks San Franciscosse tsirkusekooli. „Ema oli mu pärast hirmul ja mõtles, kas see on ikka turvaline töö, kas mul on kindlustus ja kas raha ka saab. Ta küll toetas mind, aga sain aru, et ta ei olnud eriti õnnelik,“ naerab Matthew ning lisab, et tema isa ja sõbrad toetasid väga tema tsirkusesse tööle minekut. „Ma küll lahkusin töölt, kuid töötasin edasi vabakutselise disainerina,“ ütleb ta.

Esimene etendus algas äpardusega

Praegu esitab mees tsirkuses etteastet „Cyri ratas“. See on suur alumiiniumist rõngas, mis on artisti pikkusest 10–15 sentimeetrit suurema diameetriga. Artist seisab ratta sees ja sooritab sellega pööreldes trikke. Tsirkusekoolis õppides oli „Cyri ratas“ Matthew jaoks hoopis teisene etteaste, kuid ühel hetkel otsustas ta just sellele spetsialiseeruda. „Siis kolisin Montreali, kus treenisin kolm aastat. Paar aastat hiljem esinesin Pariisis ja just seal Cirque du Soleil mind esimest korda nägigi.“

Matthew andis oma esimese etenduse Cirque du Soleil’iga tänavu juulis. „Mäletan esimesest etendusest igat hetke, olin väga elevil! Tavaliselt on etenduses nii, et mina tulen lavale ja keegi viskab mulle lava tagant ratta, aga esimesel etendusel ei olnud ratas valmis pandud,“ meenutab Matthew. „Pidin esimesed hetked improviseerima ja õnneks tuli lõpuks ikka ratas ka.“ Tegelikult tehti talle trupiga liitumise ettepanek juba aasta tagasi, kuid mees oli ühel etendusel vigastanud oma biitsepsit ning pidi ära ütlema. „Kui ma teise võimaluse sain, olin ekstaasis!“ kinnitab mees. „Ma ei unusta seda päeva kunagi. Olin eriti õnnelik, et ma saan olla osa „Varekai“ lavastusest, sest just see inspireeris mind tsirkusesse tulema. Tahtsin karjuda – helistasin emale ja sõpradele,“ muigab Matthew.

Cirque du Soleil’i meeskond kutsus Matthew kõigepealt katsetele. Tegu oli väikese grupiga, kellest suurem osa oli lõpetanud Montrealis tsirkusekooli. Matthew räägib, et muu hulgas testiti artistide tugevust ja näitlemisoskust, kuid oma numbrit mees esitada ei saanudki. „Põrand on minu etteaste juures väga oluline, aga seal põrandal ei saanud ma ratast keerutada.“ Muidugi oli selline asjade käik mehe jaoks väga närvesööv, kuid meeskond oli teda juba varem esinemas näinud ja teadis, milleks ta võimeline on, nii et ta võeti siiski truppi.

Pehmel laval ratas vajub

Kõige raskem on Matthew etteaste juures tema sõnul teadmatus, millisel laval esined ja kui palju pead ratta pööramisse energiat panema. „Kui lava on pehme, siis ratas vajub natuke ja seda on raskem pöörata, nii et iga liigutus võtab kaks korda rohkem energiat kui heal pinnal.“ Mehe etteaste kestab kolm-neli minutit, kuid energia lõpuni üleval hoidmine on Matthew sõnul suur väljakutse. Vaadates „Cyri ratta“ etteastet, võib arvata, et Matthew on korduvalt oma sõrmi vigastanud neist rattaga üle sõites. „Iroonilisel kombel olen ma hoopis üle oma varvaste sõitnud,“ üllatab mees. „Kukun ma aga kogu aeg, see on osa õppimisest. Pead olema ettevaatlik.“ Muide, mees tunnistab, et laval rattaga kukkumine on väga piinlik. „Oleneb, kuidas sa sellest välja tuled. Pead käituma professionaalselt ja leidma kiireima ja parima viisi oma numbri jätkamiseks, ilma et su piinlikkus välja paistaks.“

Eesti publik saab Matthew etteastet näha juba selle nädala lõpus, kui Cirque du Soleil oma lavastusega „Varekai“ Tallinna jõuab. Päikesetsirkus annab 14.–17. septembril kuus etendust. „Ma olen Eestist kuulnud, kuid pole ise seal kunagi käinud,“ sõnab Matthew. Tavaliselt on neil tuuritades ka üks-kaks vaba päeva, mille jooksul linna avastatakse ning mees tahab kindlasti ka Tallinnas ringi vaadata, kui energiat jagub. „Tuurielu võib olla päris kurnav.“

„Varekai“ räägib loo armastusest ja lootusest

„Varekai“ etenduse lugu on sama vana kui maailm, jätkates Vana-Kreeka legendi Ikarosest, kes langeb haavatuna tundmatusse ja saladuslikku metsa. Et sealt välja pääseda, ellu jääda, end uuesti leida ja mitte murduda, peab ta saama endale taas tiivad.

„Varekai“ rahvusvaheline trupp koosneb 13 riigist pärit 50 tsirkuseartistist ja muusikust. Nende hulgas on kuus lauljat ja instrumentalisti. Veel 50 inimest – treenerid, füsioterapeudid, kostümeerijad, lavamänedžerid, tehnikaspetsialistid ja administratiivpersonal – aitavad iga kord uuesti luua saladusliku metsa ja Ikarose loo. Jutustades loo armastusest ja lootusest, näitab „Varekai“ ühtaegu, kui tähtis on mitte karta midagi uut, meeleheite hetkedel aga leida endas jõudu ja paluda abi.