ARVUSTUS | „See“ on üdini hirmus ning tõenäoliselt siiani aasta kõige mõjuvam õudusfilm (7)

Tegemist ei ole esimese katsega Kingi romaani teatud sorti ekraanile tuuua. Varasemalt sündis raamatu ainetel televisiooni jaoks mõeldud kaheosaline minisari, mis oli üllatavalt okei (üllatavalt seetõttu, et iga “The Shiningu” ja “The Shawshank Redemptioni” kohta on vähemalt 5-6 Kingi teostel põhinevat filmi, mille õige koht on prügikastis)!

Televisiooni “Selle” tegevus leidis aset 1960. aastatel, keskendudes käputäiele lastele (ning hiljem ka nende täiskasvanud elule), keda hakkas kollitama kuri, rentslis elav kloun. Andy Muschietti (kelle resümees ilutseb peaasjalikult vaid 2013. aasta õudukas “Mamma”) uus tõlgendus asetab sündmustiku küll 80ndate lõppu, ent hoiab ülejäänud suuremad narratiivsed aspektid suhteliselt samad. Lapsed, kloun, rentsel - kõik on olemas ka siin.

Televersiooni üheks positiivseimaks aspektiks oli vast Tim Curry äge rollisooritus… noh, “sellena”. Uusversioonis astub lapsi hirmutava klouni Pennywise’i suurtesse klounikingadesse Rootsist pärit Bill Skarsgård, kelle vöö all just väga palju suurfilme pole. Ometigi suudab Skarsgård kõigile silmad ette teha ning lükata ümber kõik arvamused, mille kohaselt pole klounid aastal 2017 enam hirmsad. Rootslase rollisooritus on lausa nii hea, et kloun tundub reaalselt häiriv (tegemist on kõigest filmiga!). On oluline ära märkida, et “See” - vaatamata alul pisut jaburana tunduvale ideele - on üdini hirmus ning kui nüüd päris aus olla, siis tõenäoliselt on tegu seni aasta kõige mõjuvama õudusfilmiga (mitte, et konkurents oleks just eriti tugev olnud…).

Teeme ühe asja kohe selgeks - “See” (ma räägin nüüd sellest 2017. aasta omast) on hea film. Isegi väga hea! Nagu juba mainitud, keskendub “See” grupile lastele, kellest igaüks on unikaalne ja meeldejääv, olgugi et (siinkohal saab eelkõige süüdistada Kingi algmaterjali) tegu on kohati klišeeliste ja stereotüüpsete karakteritega. Sellele saab aga vaadata pisut läbi sõrmede, sest kõik lapsnäitlejad on enam kui võimekad ning võtavad need (õudus)filmide tüüpvead omaks ning muudavad need lausa enda tugevusteks. Osad tegelased saavad muidugi rohkem tähelepanu kui teised, ent üldiselt suudetakse kõiki üsna hästi pildis hoida. Vaid üks neist, Mike, kaob peale filmi eesotsas tehtavat sissejuhatust ja klouniga kohtumist kuhugi ära, enne kui teises pooles äkitselt jälle välja ilmub.

“Aga kui see on hea film, siis miks sa nende laste rumaluste üle hädaldasid?” Küsid sa praegu kindlasti. Sest tegu on ikkagi õudusfilmiga ning mis oleks üks õudusfilm ilma stampelementideta? Sa nägid midagi verdtarretavalt hirmsat? Pigem hoia see endale ja ära räägi sellest kellelegi! Märkad esimest korda midagi veidrat, mis kellegi teise tähelepanu ei ärata? No mine sellele muidugi järgi ja ära isegi mõtle sellele, et sa võiksid jalad kõhu alt välja võtta ning totaalselt teises suunas jooksma hakata! Samuti hindavad mõned tegelased paperlaevukeste tähtsust ilmselgelt üle...

Kiita saab ka suurepärast kaameratööd ning mõningaid eriefekte, mis stseenidele seda mõnusat õõva lisavad. Üleüldiselt näeb kogu teos suurepärane välja ning “See” suudab isegi positiivselt üllatada, sest osad õudusfilmide traditsioonilised võtted on siin kas uue hingamise saanud või totaalselt elimineeritud. Kui süda rinnus lausa kisendab selle järgi, et saaks pisut kiiremini tuksuda ning verd ringlusesse pumbata, on “See” üsnagi hea valik!

8/10