Kuidas Tallinna telefonid luulelisuse kaotasid (1)

Tallinna telefonivõrgus oli 1928. aastal umbes 200 telefonipreilit (Nõmme omaette linnana veel lisaks), kui Rahvaleht kirjutas 11. septembril: „Tallinnas hakkab paljukirutud ja paljuarmastatud telefonipreili pikkamisi välja surema. Tulevikus vastab keskjaamast inimese asemel külm metall. Hiljem hakkab sellest kahju ka neil, kes telefonipreilisid seni ainult kirunud. On ikkagi väga armas telefonipreililt midagi viisakalt paluda ja sealt vastabki juba ta hääl nagu hõbeda kõlin: „Valmis!“ Automaadist kostab praeguse „Valmis!“ asemel ju vastav heledakõlaline signaal. Kui aga soovitud number ei ole vaba, siis vastav madalamatooniline signaal. Kui ühendus saadud, kutsub aparaat abonendi telefoni juurde kella abil, nagu seda teeb ka praegune telefonipreili.“