SPORDITOIMETUSE TUBA: Vasakult sporditoimetuse juht Toomas Uba, korrespondent Tiit Rääk ja režissöör Eha Väinsalu 1996. aastal.Foto: Eha Väinsalu/ ERR
Deivil Tserp 9. september 2017 00:01
Toomas Uba on juba 17 aastat taevastel radadel, Tiit Räägu surmast möödub ülehomme seitse aastat ja Lembitu Kuuse saanuks samal päeval 67, ent tedagi pole kaheksa kuud meie keskel. Liiga vara lahkunud spordireporterite kuldne trio püsib kaasmaalaste mälus ja nende reportaažidest tuntakse puudust.

Toomas Uba on juba 17 aastat taevastel radadel, Tiit Räägu surmast möödub ülehomme seitse aastat ja Lembitu Kuuse saanuks samal päeval 67, ent tedagi pole kaheksa kuud meie keskel. Liiga vara lahkunud spordireporterite kuldne trio püsib kaasmaalaste mälus ja nende reportaažidest tuntakse puudust.

„Toomas, Tiit ja Lembitu on jätnud Eesti spordiajakirjandusse kustumatu jälje, meenutan neid tihti,“ räägib teleikoonide ametivend Marko Kaljuveer, kes juhtis pärast Uba surma rahvusringhäälingu sporditoimetust.

Ta vajub korraks mõttesse. „Eluajal said kõik kolm ülekohtuselt kriitikat,“ jätkab Kaljuveer. „Aga kui nad olid läinud, hakati mõtlema: kurat, tegelikult olid ikka väga kõvad mehed! Kui inimesi enam pole, siis saadakse aru, kelle kaotasime.“

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad