Prooviabielu-Helen selgitab sotsiaalse ärevuse tagamaid: „On päevi, kus ma julgen olla mina ise. Aga on päevi, kus ma ei suuda toast välja minna.“ (22)

Mõtle järele mida sa elult tahad ja tegutse selle nimel.Senini oled sa küll väga valed valikud teinud ja peaksid neid tõsiselt edaspidi vältima.Aga kõike on võimalik parandada,vigadest õpitakse.

Üks vana kõnekäänd ütleb,e t kes soovib, see proovib.

Sellise piinlemise asemel võiks abi otsida, sest mu meelest pole asi enam natuke ekstreemne, nagu ta ise väljendub, vaid juba päris palju ekstreemne. Keskmise raskusega sotsiaalfoobiaga ja ärevushäirega kokku puutununa ei kartnud isegi mina pomme ega mõelnud, et äkki müüja mõtleb, miks ma suppi söön.

Aitäh põhjalikuma seletuse eest, nüüd ma usun sind. Kahjuks ma ei ela Eestis enam muidu võiksime sõbrannadeks hakata. Mina ka ei julge müüjalt küsida, ei julge käia uutes kohtades, teha asju esimest korda, telefoniga helistan viimases hädas, inimestega vestlust ei alusta, väldin silmsidet ja küsimustele vastan võimalikult lühidalt, kui rääkima pean siis harjutan seda lauset enne peas sada korda jne jne

keskerakonnas kandideerida sama hästi kui teisedki mallukad nt. ilona kaldre jne.

Haige inimene, vajab ravi. Selliseid on meie hulgas väga palju. Kahjuks aidata on neid väga raske, sest nad ise oma haigust ei tunnista ja mõtlevad välja igasugused vabandused.

Aga sa lase rohkem palja kanniga ekraanil ringi ja maga algharidusega meestega ähkides avalikult teles ja küll siis julgust juurde tuleb. Harjutamine teeb meistriks, varsti hakkad tu pega maalima ja muid imelisi asju korda saatma. Ootame huviga