300 KOORMAT MEREPÕHJAS: saarlaste viimne viikingiretk (10)

Saaremaa maakohtu ligemale 700-leheküljelise toimiku ja muude allikate põhjal pani kõmulisest rauapüügiloost sada aastat hiljem pika ülevaate kokku Voldemar Miller, kirjutab Saarte Hääl.

Harmonie väärtuslikku lasti ei õnnestunud kohe päästma minna, kuna talv tuli peale ja seega piirduti õnnetuskoha tähistamisega. Kuuldused uppunud rauakoormast jõudsid peagi ka saarlasteni, kes sagedasti nii kauplemise kui ka hülgepüügi eesmärgil Ojamaa vahet seilasid.

Kevadel, niipea kui meri lahti läks, võtsid paljud mehed mõisavalitsusest hülgepüügi jaoks passid ja sõitsid merele. Nende tegelik siht oli aga Salwö kari Fårö külje all, kus uppunud raualatte pikkade puust tangidega pinnale hiivama asuti. Rootslased nägid seda küll pealt, kuid ei saanud saarlasi esialgu takistada, kuna Mandri-Rootsi ja Fårö vahel oli meri veel triivjääd täis. Alles mais pääsesid nad vrakile ligi ja asusid kohe rauanoolijaid eemale peletama, aga saarlased olid kangekaelsed. Aeti ühed paadid minema, olid kohe teised platsis. Nii käis see mäng kesksuveni välja.

Retklejad kohtu all

Lõpuks said rootslased kavalusega siiski mitu paatkonda kinni pidada ja viisid nad Visbysse ülekuulamisele. Saarlaste õnnetuseks oli raualaadungi omanike volinik ja päästetööde korraldaja Vene viitsekonsul Donner, kes meestelt hülgepüügi passid ära võttis ja need ühes kaebekirjaga Stockholmi Vene konsulile saatis. Donner palus asjast “edasi teatada kõrgele keiserlikule valitsusele, et kuritegu saaks karistatud.”