Riik lubas alkoholireklaami tänavalt kadudes hoida tänavad “sotsiaalsete” plakatitega täidetuna. Ju sellesama raha eest, mida tõusev alkoholiaktsiis neile toob. Seda lubadust näib riik reklaamitootjate ees pidavat. Muidugi, valimisreklaam on kallis, kuid selle hinna saab soodsamaks, kui reklaamitootja saab peale valimiskampaania ka mõne mahlaka riigikampaania, mille tegelik tulemuslikkus ei huvita kedagi ja mistõttu reklaamitootjad selliseid projekte rõõmuga vastu võtavad.
Plakatiga valu vastu
Alkoholism on probleem, mille põhjused on inimese sisemaailmas. Riik aga teeb kampaaniat ja ametnikud saavad selle eest tabelisse linnukese, selle asemel, et põhjuse vastu inimestele vahendeid anda. Hulk raha paisatakse telereklaamiks ja tänavatele. Kuid haigete inimeste hulk sellest ei vähene. Põhjus ja tagajärg on omavahel alati seotud. Kui põhjust ei mõjuta, siis tagajärg ei kao. Kui keegi haigestub grippi, ei saa ta teda terveks telereklaami ja plakatiga „Ole terve!".
Kas keegi teab kedagi, kes on mingi kampaania peale midagi oma elus reaalselt muutnud? Jätnud joomata või löömata selle pärast, et plakat tänaval seda soovitab? Probleemid on palju sügavamal ja nende põhjusteni ei jõua kampaaniakorras korrutatav: „ära joo!”, “ära tee!”, “ära löö!”. Miks me siis ometi kulutame raha probleemile tähelepanu juhtimiseks? Ammu pole vaja enam tähelepanu juhtida – kõik teavad, et need on olemas! Juhiks tähelepanu hoopis algpõhjustele ja kulutaks raha selle ärahoidmisele, mis inimesed tegelikult probleemseks muudab.
Tuntud telesaatejuht rääkis mulle, kuidas tal ei lähe kunagi meelest jutuajamine, mida ta kuulis ühe saate võtetel. Arst küsis patsiendilt: „Miks te joote?“ „Sest see võtab valu,“ vastas intelligentne ja tuntud nimega patsient. “Millise valu, kas füüsilise või vaimse?“ päris arst. „Mõlemad.“ Mis on aga valu? Nii füüsiline kui ka vaimne kannatus on emotsioonid. Kui inimesed teaks, kuidas oma emotsioone hallata, puuduks vajadus neid promillide alla matta.
Ükski kampaania ei pane inimest joomast loobuma, kui ta sees on vajadus juua! Või usuvad tervise edendjad tõesti, et alkoholiprobleemi käes vaevleja on kui viieaastane laps, kellele ema peab vaid ütlema: “Ära nii tee!” – ja ta jätabki järele? Kui inimeses on valu, siis otsib ta sellest väljapääsu. Lihtsaim ja levinuim põlvest põlve edasi antud kõigi emotsioonide kattemehhanism näib aga tulevat pudelist. Kui aga inimene ise ei taha, siis ta ei joo! Selleks peab ta teadma, mil viisil endas olev probleem lahendada, mil viisil vabastada end tema elu häirivatest emotsioonidest.
Nähes telekast, et mingid staarihakatised lubavad mitte juua, võiks küsida, kas neil on joomiseks reaalne vajadus. Kui mul pole probleemi, siis pole ju vahet – iga normaalne inimene võib juua või mitte juua vastavalt sellele, kuidas ta otsustab. Aga inimene, kellel juba on sõltuvus, nii ei saa. Ta peab jooma, temas on välja kujunenud refleks – sama, mis ajab hambavalu all kannataja rohukapi juurde tabletti võtma. Alkoholiklaasi tõstmise algipmulss pole ju selles olev alkohol, vaid alkoholi tarbimise järel tekkiv tunne. Ning oskamatus endas sarnast – head, lõõgastunud, mõttevaevast koormamata, valudest vaba – tunnet muul viisil tekitada. Keelates telereklaamiga öise hambavalu tundjale tema tableti on tulemuseks mis?
Seega jutt: “noorte iidolid julgevad teleekraanil lubada, see on motiveeriv ja innustav ning kindlasti paneb paljud järele mõtlema, kas alkoholi on üldse vaja!” on enesepetmine. Lapsevanemad, kes pole aru saanud, mis nende lapsi seest valutama paneb, abikaasad, kes ei mõista, miks üks pereliige pudelist abi otsib ja eriti need kõrvaltvaatajatest kolmandad, kel on alati olemas kõik õiged retseptid teiste kohta, võivad muidugi toredaid klippe nähes mõelda, et näe, nüüd ehk teeb keegi kolmas kuskil korda selle minu maailmas, mida ma ise korda teha ei oska ega suuda. Märkamata, et tegelikult on probleemi katmine telereklaamiga või viinapitsiga väga sarnased käitumismallid. “Kes on kuu aega ilma alkoholita hakkama saanud, vaevalt järgmisel kuul enam soovib,” on abitu enesesisendus. Inimese enesesisendus, kes ei taha tegelikke põhjusi endale tunnistada.
700 prostituudi kaitsel
Kes mäletab, et aprillis alustas riik kampaaniat, et vähendada prostitutsiooni ja seeläbi inimkaubandust? ”Selleks, et prostitutsioon väheneks, peab muutuma ühiskonna suhtumine seksi ostmisse,” rääkis innustunult noorepoolne naisametnik. Juuni lõpuni kestnud kampaanias jagati kampaanias infomaterjale koolide ja kutsekoolide, töötukassa, tööinspektsiooni, ohvriabi ja teiste organisatsioonide kaudu. Keegi ei teavitanud, kas pärast kampaaniat 700 kaitset vajava prostituudi käive langes ja kui paljud neist suudeti töötukassa kaudu tootvale ja vähem inimkaubanduslikule tööle suunata.
Meie praegune süsteem toodab kampaaniaid, mis on kasulikud peamiselt kampaania tegijatele. Euro- ja projektiraha pärast neid tehaksegi. Reaalne tulemuslikkus pole nagunii mõõdetav, seega ei oodatagi seda. See „ennestutöö“ on nii eluvõõras ja küündimatu – olgu siis alkoholismi või mõne muu tegelikkuses toimuva elulise ilmingu suhtes. Seda teevad noored, end projektiraha külge haakinud nn spetsialistid, kel reaalsuses toimuvast aimugi pole. Selleks, et projekti rahastajatele oma eluvõõrust mitte välja näidata, tekitavad nad kirevaid ja näkku kargavaid kampaaniaid. Mitte selleks, et maailmas miski paremaks muutuks, vaid selleks, et nende rahastajad näeks – töötavad. Et noodki saaks oma südametunnistust pisut rahustades öelda, et me teeme midagi rahva probleemide lahendamiseks. Aga see on ju pseudo: raha kulub, kuid tulem on null ja probleem jätkub.
Väljund ebameeldivast reaalsusest
Seda kõike olukorras, kus eriti tervise- ja sotsiaalvaldkonnas peaks iga euro arvel olema. Praeguse septembrikampaania raha eest saaks päästa alkosurmast nii mõnegi riigile vajaliku inimese. Projektiraha kulutamine tegelike põhjuste likvideerimiseks, näiteks n-ö emotsioonide ennetustöö peale tundub mõttekas. Lihtsalt näpuviibutamine aga on raharaisk. Selle raha eest, mis praegu teleekraanil ja tänaval ära põletatakse, saaks korraldada mitmesajale kui mitte rohkemale hädasolijatele koolituse eneses toimuvaga toimetulekuks. Mõnisada valust pääsenut on juba reaalne tulem.
Kui veel riik julgeks endale otsa vaadata ning märkaks, et paljude inimeste jaoks on alkohol ainus võimalus end ebamugavast reaalsusest välja lülitada, siis ehk oleks abiks ka hoopis riigisüsteemi inimesekesksemaks muutmine? Mitte et kallites kabinettides noored ametnikud vaatavad oma kuulikindlast klaasist kõrghoonete korvtoolidega puhkenurkade akendest, kuidas väsinud silmadega maksulüpsilehmad töölt koju tammuvad, tee peal poodi põikavad, mõttes paari vägisõnaga neid pahedest võõrutada soovivat aktsiisisüstemi õnnistavad, odava kaheliitrise õlle ostavad ja sellega koju teleka ette vajuvad. Reklaamipausi hetkel köögis või vetsus käivad ja hambad ristis järgmisel hommikul taas maksuraha välja lüpsma lähevad. Millega taas mõni tore kampaania või kole ministeeriumihoone võiks valmida.
pS mina ei ole kallsi. see kampaania on.