KAADRI TAGA: Tööd sai „Litsidega“ tehtud kõvasti ning varsti saab tulemust juba ka TV3 ekraanil näha. Pildil on Mart Sander – sarja stsenarist, lavastaja ja ka osatäitja – tööhoos.Foto: Renet Heinla
Inimesed
26. september 2017, 11:06

Mart Sander: otsisin „Litside“ võttepaika pool aastat, kõige raskem oli sõjaväemundreid leida (19)

„Iga võtteperiood on pingeline, tekivad lahkarvamused ja tülid. Primadonnad jonnivad ja nutavad, produtsendid annavad režissööre kohtusse ja vastupidi. Meil läks ootamatult libedalt,“ räägib multitalent Mart Sander, kelle kirjutatud raamatu järgi vändatava teleseriaali „Litsid“ võtted said läbi.

Sander ütleb, et on tulemusega üllatavalt rahul. „Olen ise enda kõige karmim kriitik, aga olin valmis selleks, et pean üht-teist alla neelama ja silma kinni pigistama. Kuid läks nii, et kogu tulemus on väga lähedal sellele ideaalile, mida ma tervikuna vaimusilmas nägin juba siis, kui raamatut kirjutasin,“ ütleb Mart. Mees tunnistab, et iga võtteperiood on pingeline, kuid neil läks ootamatult libedalt. „Eriti vedas näitlejate ansambliga – minu eesmärk oli luua ekraanil selline atmosfäär, peod ja tüdrukute omavahelised hetked, mida vaadates televaataja tunneks kadedust, et ta ise seal ei viibi.“

Võtted Sausti mõisas

„Litside“ võtted algasid aasta tagasi ja siis oli Mardil suur mure – kust leida filmimiseks sobiv koht. „Oi jah, see oli üks kannatuste rada. Pool aastat sõitsin mööda Eestit, küll mõisates, muuseumides, eramajades,“ räägib ta. „Meil oli ju vaja paika, mis oleks pool aastat meie päralt, kus midagi vahepeal ei muutuks ja mis poleks nii-öelda maailma lõpus – näiteks Viljandi tagant leidsin väga ilusa maja, armusin esimesest hetkest, aga…“ Majas elas perekond ja nii pikka sõitu näitlejatega ette võtta ei saaks. Lisaks peaks näitlejaid võttepaigal majutama.

„Vahepeal plaanisime ka interjööri paviljoni ehitamist, aga sellise töö eelarve oli utoopiline.“ Kui lootus hakkas juba kaduma, leidis sarja kunstnik Sausti mõisa. „Olin seal küll päris tihti pulmaisa olnud ja orkestriga esinenud, aga polnud kunagi vaadanud tagaruumidesse ja teistele korrustele, kus on suurepäraselt taasloodud art deco ajastu ja atmosfäär!“ Õnneks oli mõis ka Tallinnale piisavalt lähedal, sest harvad pole juhud, kui võtteplatsile jõudes avastatakse, et midagi on maha jäänud. Nii sai autojuht vajaliku rekvisiidi või detaili kiirelt ära tuua.

Sander ütleb, et ilmselt kahetses Sausti pererahvas lõpuks, et võttegrupi mõisa lubas. „Vaevalt et nad kujutasid ette, milline see filmivõtete melu tegelikult on. Vahepeal tegutses meil seal korraga kaks võttegruppi – siis oli majas ligi 50 inimest kaamerate, kraanade, relsside, poomide, kärude, rööbaste, prožektorite ja suitsumasinatega.“

KAADRI TAGA: Tööd sai „Litsidega“ tehtud kõvasti ning varsti saab tulemit juba ka TV3 ekraanil näha. Foto: Mart Sander

Sarja tegemine on kallis

Mart luges „Litse“ kirjutades läbi tohutul hulgal vanu ajalehti. „„Litsid“ on tegelikult kriminulliks maskeeritud ajalookroonika. Tegevus algab 1939. aasta 18. oktoobril – päeval, kui baltisakslased ja ka paljud eestlased Hitleri kutsel Saksamaale ümber asuma hakkasid ning kui Punaarmee esimesed väeosad vastavalt baaside lepingule Eesti piiri ületasid. Edasi liigutaksegi kalendri alusel. Igal hommikul loetakse ajalehte – aga kõik, millest seal kirjutatakse, näib toimuvat kusagil eemal, mõõtmatus kauguses,“ räägib mees, milleks see vajalik oli.

Aprillis koguti sarja tegemiseks ka Hooandja kaudu raha ning siis rääkis Mart Õhtulehele, et kõige kulukam on sarjas taastada ajaloolist eluolu. Eesmärgiks seati 5000 eurot ning Mart rääkis, et seda raha kasutatakse väikeste puuduvate asjade jaoks. Et väikseid asju oli palju, maksid need kokku päris palju. Hooandjast koguti 5800 eurot ja Mart paljastab, et nad ei saanud selle eest praktiliselt midagi. „Sain paar korda tellida juurde mõne vana auto, maksta orkestri ja stuudio arved ning teha meeskonnale ja hooandjatele esilinastuspeo – ja läinud see oligi. Mis teha, tele- ja filmivõtted on niivõrd kallid, et raha neeldub nagu musta auku.“ Need, kes Hooandja kaudu sarja tegemist vähemalt 500 euroga toetasid, said sarjas ka rolli. Mart ütleb, et võtteplatsile tulid vähesed, kuid mõni siiski. „Need on küll üsna väikesed rollid – rohkem kena olemine, kui näitlemine. Üks daam tuli koos lastelastega ning nemad said oma suured plaanid reisijatena Tallinna lennujaamas. Lastele aastakümnete pärast kahtlemata väga huvitav mälestus.“

Kõige suurem peavalu oli võttegrupil sõjaväevormidega – aastal 1939 olid need hoopis teistsugused kui Teise maailmasõja lõpul ja nii tuli neil kõik ise käsitsi valmis teha. „Võtteks valmistudes olin väga täkku täis ja entusiastlik – joonistasin ise mitu kostüümikavandit ja lasin need valmis õmmelda. Aga tegelikult selliseks tööks meie telemaastikul ressursse ei ole, kõik hangitakse ikkagi laenutustest ja vintage-poodidest,“ ütleb Sander.

Appi tõttas Helina Risti

Õnneks liitus meeskonnaga kostüümikunstnik Helina Risti, kes on selle ajastu fänn. „Ta tõi meile kuupmeetrite kaupa 30ndate aastate riideid. Tänu sellele on sari nagu üks suur moedemonstratsioon – ma ei usu, et ühel sõjaeelsel eliitkurtisaanil ikka päris igal õhtul erinev ballikleit seljas sahises, aga meie härrasteklubis nii on,“ õhkab ta. „Mundritega oli tõesti raske. Nõukogude mundris toimusid aastal 1942 suured muutused – meie teatrites ja ladudes on küll palju sõja lõpu mundreid, kuid mitte ühtegi sellist, mida kanti aastal 1939! Aga me tahame olla ajalooliselt väga täpsed ja seetõttu Helina ja tema assistendid lõikasid ja kleepisid, et saavutada ajastule vastavat atribuutikat.“

RASKE LEIDA: Kostüümidest oli suurim mure mundritega, mille stilist Helina Risti ja tema assistendid lõpuks autentseks lõikasid-kleepisid. Pildil Hellar Bergmann major Sidorovi rollis. Foto: Mart Sander

„Litside“ esimene hooaeg koosneb kümnest episoodist ja need saadi paika 21 võttepäevaga. „Ma ei saa ise ka aru, kuidas me seda tegime – meil on ju tihe sisu ja kohad kogu aeg muutuvad: küll filmime mõisas, õues, linnas, kohvikus, kirikus, autos, valimisjaoskonnas,“ ütleb Mart, et tempo oli ebanormaalne. „Suurte välismaiste draamasarjade üht episoodi filmitakse tavaliselt nädal-poolteist.“ Et näitlejad töötavad samal ajal ka teatrites, saadi filmida esmaspäeviti ja pühapäeviti, kui teatrites on puhkepäevad. „Lisaks vajasime ka nelja aastaaega – tegevus algab sügisel, käib läbi talve ja kevade ja lõpeb 1940. aasta palaval suvel.“ Sander ütleb, et suvega oli kõige suurem mure, sest neile ei sattunud ühtki päikeselist võttepäeva. „Lükkasime rannastseene kogu aeg edasi ja filmisime 27. augustil lõpuks ära. Ikka tibutas vahepeal.“ Üks suvine talgustseen filmiti maikuus, kui õues oli kaheksa kraadi sooja. „Neiud kõik poolalasti, värisesid bikiinides, aga näideldi, et oh kui palav.“ Pikim võttepäev kestis 16 tundi, keskmiselt olid päevad aga 12tunnised.

KÜLM PÄEV: „Litse“ filmides lükati rannastseene pidevalt edasi, sest päikeselisi päevi polnud. Ühe suvise stseeni, kus pidi näitlema, nagu oleks õues jube kuum, filmisid nad maikuus, kui õues oli vaid kaheksa kraadi sooja. Foto: Mart Sander

Kaheksasse rolli prooviti üle 100 tüdruku

Mart räägib, et raamatut kirjutades olid tal rolle täitma mõttes erinevad inimesed, kes kõik polnudki näitlejad. „Olid mõned, kellega tutvusin superstaarisaates, veel mitmetelt aladelt inimesed. Proovisime neid kõiki, aga mitte igaüks ei olnud valmis suurt dramaatilist rolli kandma,“ räägib Mart.

Lisaks ütlesid näitlejate valikul sõna sekka ka produtsent Tuuli Roosma, operaator Marianne Kõrver ja paaril korral sekkus ka TV3. „Mina kutsusin casting'ule palju oma tuttavaid, Tuuli ja tema meeskond tõid neid, keda nemad tundsid.“ Lõpuks jäi Sanderi ideaalmeeskonnast alles kaks inimest – Merle Palmiste ja Pirjo Jonas. Muide viimane on ooperilaulja. „Maria rolli, mis hõlmab palju laulmist, ei oleks suuteline mitte keegi Eestis niimoodi täitma.“ Ülejäänud neiud olid Mardile täitsa võõrad. Kaks neist leidis ta Facebooki grupi „Pean saama näidelda, muidu suren“ vahendusel. „Renatet kehastavat Gerda Johnsonit soovitas tema ema. Lisette Pomerants, sarjas Monika, pakkus end ise. Me natuke pelgasime küll, kuidas nii-öelda tüdruk tänavalt, kes pole kunagi näitlemisega tegelenud, ansamblimänguga hakkama saab, aga ta on väga tubli.“

Sarja „Litsid“ produtsent Tuuli Roosma punaväelastega. Foto: Renet Heinla

Mart ütleb, et osatäitjate valik on stsenaariumi kõrval kõige tähtsam komponent. „Litside“ jaoks prooviti kaheksasse rolli Merle Palmiste kõrvale üle saja tüdruku – nii näitlejaid kui ka amatööre. „Tähtis oli just see, et saaks sellise kamba kokku, kes päriselt tahaks omavahel sõbrad olla, pidutseda, aega veeta.“ Mart paljastab, et enne lõplikku otsustamist tehti näitlejatega mitu koosviibimist. „Vana tõde on, et ega inimesest enne õiget pilti ei saa, kui oled temaga koos ennast täis joonud. Ja ühel hetkel kõik klikkis – tundsime ennast koos nagu oleksime juba ammu, ammu tuttavad. Sellise naiskonnaga võis julgelt töösse minna.“

TEHTUD: „Litside“ kümme episoodi võeti linti 21 päevaga. Foto: Kalev Lilleorg