„Kas need on päris kujud? Vaata, ta liigutas!“ – pealinna uulitsapeol ärkasid skulptuurid ellu

Pärast tunnikesepikkust näitemängu võtsid skulptuurid jalad alla ja kõndisid, müntidega täidetud karbikesed põue all, minema.

„Nimetame seda elava skulptuuri kunstiks,“ seletab üks skulptuuridest. Kostüümi all on peidus Krista Palm, kes teenib lisaks muudele ametitele leiba tänavaartistina. Elava skulptuuri kunst on uus ka tema jaoks. Muidu tantsib ta tulega. „See sai alguse sel suvel TaDaa! festivalil, kui võitsime tuletantsu partneriga tänavakunsti arendamiseks mõeldud stipendiumi,“ räägib Krista. „Idee tuli sõbrannalt. Stipendiumi võitmiseks koostasime kava, kus elavate kujudena esinemine lõppes muidugi tulesõuga.“

Tänavaetteastete kõrval esineb Krista ka firmapidudel, pulmades ja festivalidel. „Tänav on koht, kus saab ennast väljendada. Keegi ei oota sinult midagi, oled justkui puhas leht,“ jagab ta uulitsal esinemise rõõme. Tööks kujunenud hobi sai Krista jaoks alguse viis aastat tagasi.

„Alustasin Portugalis, kui õppimise kõrvalt sooloartistina taskuraha teenisin. Esimesed esinemised Eestis olid Tartu tänavatel,“ meenutab Krista. Uulitsal ülesastumine, mis algas spontaanselt, polegi enam niisama lihtne. „Nüüd peab küsima luba. Niisama minna ja esineda ei tohi,“ selgitab ta. „Alguses esinesime niisama, aga ju nägi Tartu meid juba küllalt ja pidime registreerima hakkama.“

Tulega mängida Krista sõnul muidugi ei tohi. Ka tema harjutas tükk aega ilma, enne kui leegid lisas. „Peab palju-palju trenni tegema, et kõik elemendid oleks selged enne, kui sa hakkad tulega harjutama,“ loeb ta huvilistele sõnad peale. „Pärast seda tuleb ka tulega harjuda, enne kui esinemiseni jõuad.“ Muidugi on ka professionaal, nagu Krista, põletada saanud. „Kui sa tead, mida sa teed, siis pole see ohtlik, aga eks vahel ikka juhtub. Tuli on ikkagi tuli,“ räägib ta. „Karta ei tohi, pead teadma, kuidas tuli käitub.“

Tuletantsimisest elava skulptuurini jõudnud Krista on tänavatel esinedes kohanud palju reaktsioone. „Tartus Hansapäevadel esinedes rippusid lapsed kaelas, haarasid käest kinni. Tõid lilli ja šokolaadigi,“ naerab ta. Osa lapsi ehmatavat aga nii ära, et pisaradki väljas. „Eriti, kui vanemad utsitavad lapsi pildi peale. Mõned ikka kardavad ka,“ räägib Krista heldinult. 

Naise sõnul on Eesti tänavaartistide seas palju välismaalasi. „Ehk on see eestlaste jaoks veel liiga uus. Natukene kardavad ja pole innustust, et minna ja teha,“ arvab ta. „Mul on tunne, et tänavaartistideks hakkavad inimesed, kes on ringi käinud ja maailma näinud. See nõuab julgust, et kodust välja minna, teadmata, mis sind ees ootab.“

Tänavaartisti amet on aga hea viis reisida. „Kõige kaugemad on olnud Portugali tänavad, aga olen esinenud ka Saksamaal, Leedus ja mujal Euroopas,“ räägib Krista ja lisab: „Itaalias on loa taotlemine üsna raske. Pead hommikul kella kuuest järjekorras ootama ja lootma, et saad selle loa.“ Krista arvab, et selline reguleerimine hoiab tänavakunsti tagasi. „Sa ei saa nii, et täna õhtul mõtled minna ja lähedki. Pead planeerima, aga nii jääb spontaansust väheks.“

"Küsitakse, kas mul mõni kont ka on."

Välismaalaste seas astus lisaks elavat skulptuuri etendavale Kristale üles teinegi eestlannast tänavaartist. Anna Kristin Peterson ehk esinejanimega Anna Krazy kombineerib oma esinemistes tantsu ja akrobaatikat. „See on mul üsna uus hobi. Nüüd isegi töö, aga ma pole jõudnud seda veel väga pikalt teha,“ räägib Anna. 

Muidu eluaeg tsirkusega tegelenud Anna jõudis tänavaartisti ametini, kui kohtas välismaalt Eestisse tagasi tulles tänavaartiste ühendavat Dan Renwickit. Artist, kes on tuntud nimega Dan le Man, kutsus Anna TaDaa! tänavateatrifestivalile esinema. „Avastasin seal, et see ongi täitsa elukutsevariant!“ tunnistab Anna. Ta polnudki mõelnud, et kõik tänavaartistid on omavahel ühendatud. „Sain teada, et kõik tunnevad üksteist ning sellega saab ennast täitsa ära elatada. Sain aru, et see on üks lahedamaid ameteid maailmas!“

Tänavaartisti elukutse juures võlub Annat vabadus. „Sa oled iseenda peremees,“ kiidab ta. „Võimalik on teha kõike, mida iganes suudad välja mõelda. Sul pole raami.“ Festivalidel ja tänavatel esinedes naudib ta üllatusmomenti. „Inimese jaoks, kes päevast midagi ei oodanud, võib see muutuda märkamatult paremaks, nähes tänaval esinemas mõnda artisti,“ seletab ta.

Anna Krazy tõmbenumbriks on painduvus, mille sarnast näeb harva. Sotsiaalvõrgustikes nimetab ta ennast esinejaks, kellel pole konte just ülearu. „See tähendab seda, et ma olen hüpermobiilsete liigestega. Paindun igatepidi natukene liiga palju,“ seletab ta. „Inimesed on minult küsinud, kas mul konte ka kuskil on. Ma pole isegi kindel, kui olen võimeline endale pähe istuma!“ naerab neiu.