„Terevisiooni“ uus saatejuht Heli Luik uuenenud hommikusaatest: nagu vana hea boršisupp, millesse on vürtsiks veidi tšillit juurde lisatud! (15)

Kui ülejäänud saatejuhtidega võtsid saatetegijad ise ühendust, siis Heli pääses saatesse avaliku konkursi kaudu. „Tegelikult oleksin ma võinud Raidule ("Terevisiooni“ režissöör Rait-Roland Veskemaa – toim) lihtsalt helistada, aga ma mõtlesin, et jätan asja saatuse hoolde – et kui saan konkursilt edasi, siis saan, kui ei, siis ei. Ja see võttis vastutuse minu õlult ära, sest ma proovisin, aga otsustasid teised,“ jutustab naine.

Luige sõnul oli tal kihk saatejuhina kätt proovida juba ammu, nii et kui „Terevisiooni“ uusi saatejuhte poleks otsitud, oleks ta kuskile mujale telesaatesse proovinud.

„Ma ei valinud saadet, vaid ma valisin saatejuhtimise kui väljakutse,“ nendib ta.

Luik soovis ametit vahetada ka seetõttu, et tal pere – elukaaslase, lapse ja koera – jaoks rohkem aega jääks. Kahjuks on filmiprodutsendi elu niivõrd tihe, et aega millekski muuks tihtipeale ei jätkugi. Enda tehtud filmideks julgeb ta nimetada „Polaarpoissi“ ja „Nullpunkti", kus ta tegutses tegevprodutsendina.„Filmiprodutsendina ma nüüd enam ei jätka. Ma ei saa öelda, et ma ei tee seda enam kunagi, kuid ma tahan olla täispikkade mängufilmide tegevprodutsent ja selleks on vaja tohutult aega. See töö kestab 28 tundi päevas ja kaheksa päeva nädalas. Hea küll, see võib kesta kuus kuud ja pärast seda kuus kuud ei tee midagi, aga minu perekond ei saa niimoodi hakkama ja ma pean asja mõistlikult võtma. „Terevisioonis“ on meil ametikoht Martin Veismaniga justkui kahepeale, nii et meil on nagu poole kohaga töö. Martin jätkab ka oma disainifirmaga, minul on siis minu pere. Kunagi teen ehk ka veel filme!“ on Luik lootusrikas.

Seda, et temalt ka hommikusaates kaamerataguse elu korraldamist eeldatakse ja oodatakse, Luik ei karda. Naine kardab pigem seda, et tal tekib endal kihk operaatoreid ja režissööri õpetama minna.

„Ma tegelikult arvan, et tundes seda tööd kaamera taga, see eeldab, et igaüks teeb oma asja. Selleks, et üks saade saaks üldse sündida, on vaja head meeskonnatööd, aga väga oluline on selle juures see, et teised teiste osakonda ei näpi. See võib tunduda väga ülbe ja võib mõjuda arrogantselt, et umbes „mina seda tooli ei liiguta!", aga tegelikult on see hoopis austus. Pigem olen ma lihtsalt teises positsioonis selles meeskonnas nüüd ja ma väga loodan, et minult ei eeldata ka, et ma kaameratagust tööd korraldama peaks. Eks ma pean ise ka õppima, kuidas end tagasi hoida ja mitte minna sinna seletama ja õpetama!“ muheleb ta.

Tahab rääkida lastekasvatusest

Luik peab oma parimateks külgedeks saatejuhina siirust ja vahetust

.„Ehk on see hea, et ma olen puhas leht ja ma tean väga hästi, kuidas käib töö kaamera taga? Olles kaamera taga, olen ma välja mõelnud, milline ma võiks olla kaamera ees ja ehk seetõttu andis „Terevisiooni“ meeskond mulle võimaluse seda realiseerida. Ma tõesti ei tea, millega ma neid võlusin! Saatejuhi seisukohast ma olen inimene tänavalt, mul ei ole vastavat tausta, ma ei ole kunagi elus intervjuud teinud, nii et ma alustan täiesti nullist,“ tunnistab ta.

„Mu lemmikteemad praegu on lapsed, beebid ja nende kasvatamine, sest see on minu jaoks igapäevane asi. Olen mõelnud, et sellest teemast võiks rohkem rääkida, sest see kütab kirgi ja puudutab nii paljusid meist. Igaüks kasvatab ju last täiesti erinevalt, aga samal ajal väga õigesti,“ kirjeldab Luik teemasid, mida ta tahab kajastama hakata. „Kindlasti on mu teemadeks veel filmindus ja loodus. Ma jalutan looduses väga palju, sest meil on koer, samuti teeme pidevalt perega väljasõite ja matkame!“ räägib ta õhinaga.

„Praegusel hetkel on nii mul kui Martinil nii palju teemasid ja inimesi, mida tahaks käsitleda, et siis pigem mulle tundub, et toimetuse ülesanne on meid tagasi tõmmata. Ma kujutan ette, et mulle öeldakse: „Jaa, Heli, nii tore, et sa tahad lutipudelitest nii detailselt ülevaadet teha, aga paljusid inimesi lihtsalt ei huvita see, me oleme ikkagi hommikutelevisioon!". Seega mulle tundub jah, et meid tuleb alguses tagasi hoida, sest me Martiniga oleme seda tüüpi, et me lendame täiega peale ja tahame kohe täiega tegema hakata, kõik maailma asjad kohe lauale tuua,“ naerab naine.

Kuna Luik ajakirjandust õppinud ei ole, õpib ta selle põhitõdesid praegu ise, lugedes vastavat kirjandust ja vaadates teiste intervjuusid. 

„Praegu ma teen seda, et ma vaatan mingeid intervjuusid ja mõtlen enda jaoks läbi, miks seda küsitakse ja üritan analüüsida. Teemade kajastus on selline, mida saab isiklikust kogemusest võtta, aga seda pean õppima, et kuidas fookust hoida,“ räägib ta.

„Mul ennast ajakirjanikuna defineerida on kuidagi kahtlane, ma ei julge öelda, et ma olen veel ajakirjanik, aga ma ikkagi olen selles positsioonis. Seega iseenda sees on küll sellised asjad, mis tuleb paika saada, aga see nõuab meeletult tööd. Ma arvan, et see kogu hooaeg saab olema paralleelselt sellega, et kuidas üldse ajakirjanik olla ja selle õppimine. Õnneks ma olen nii heas kohas, ERRis, kus on tohutult professionaale ja samamoodi toimetuses endas ka. See on ju ka väga hea, kust õppida, teiste kõrvalt!“ tõdeb ta.

Sooviks intervjuuerida presidenti

Uuenenud hommikusaatest ootab Luik enim suuremat julgust katsetada ja proovida, et tuua programmi värskendust. „Ma arvan, et kõige olulisem osa, mis muutub, või võiks muutuda, on seotud tempokusega ja teravusega. Et me oleme siin, nüüd, täna ja praegu kohal. Kui vaja näiteks Angela Merkelile lennujaama vastu minna, siis ma lähen, midagi sellises stiilis. Et julgeda rohkem tulla stuudiost välja, see võiks olla see, mis võiks muutuda,“ räägib ta. 

„Ma ei ole samas ka see vaataja olnud, kes on tahtnud sealt saada teatud infot, mul ei ole olnud ootusi. Minu jaoks on „Terevisioon“ olnud alati turvaline hommik, paned teleka käima ja saad taustal teha omi asju. See on tema pluss ja miinus korraga, sest kui on midagi turvalist, võib see muutuda väga kiiresti igavaks. Aga see on jälle paratamatu, see saade peab olema niivõrd laia haardega lihtsalt.“

Kuigi Luik ise varem saatejuhi ega ka ajakirjanikuna töötanud ei ole, on ta erinevate ajakirjanikega siiski saateid tehes kokku puutunud. Oma suurimaks eeskujuks ajakirjanduses peab naine Anu Välbat. Neid, kes inspireerivad, on muidugi peale Välba veel, kuid neid ei soovinud Heli Luik nimeliselt välja tuua. 

„Kuna ma olen teinud temaga sellist koostööd, kus tema on saatejuht ja mina kaamera taga, julgen ma oma eeskujuks nimetada just teda. Ta on inimesena nii tore, saatejuhina ja ajakirjanikuna nii tore. Ma väga austan ja imetlen teda,“ sõnab ta.

Selliseid inimesi, kellega ta saates kindlasti intervjuud teha, Luik kohe välja tuua ei oskagi. Kuid üheks inimeseks, kes pikema mõtlemise järel mõttesse tuli, oli Eesti president Kersti Kaljulaid.

„Aga näiteks ka Eeva Talsiga ma võiks maha istuda ja tund aega jutustada, sest ta lihtsalt meeldib mulle väga ja ta on mu hea sõbranna. Samamoodi ka teiste sõpradega võiks nende tööst ja tegemistest rääkida, aga samas see ei pruugi jällegi vaatajatele huvitav olla,“ tõdeb ta.

Küll aga leidub naisel teemasid, millest rääkimise ta parema meelega kollegidele jätaks.

„Ma arvan, et ma ei ole üleüldiselt poliitikas nii tugev, kui rääkida teemadest, milles ma nii hea ei ole. Et kui on mingi poliitikateema, siis esimesena ma kätt ei tõsta ja ei hõika, et mina kindlasti tahan kajastada. Selleks ma pean tegema väga palju eeltööd, et olla adekvaatselt hea vastane. Võib-olla tõstan teisena käe, sest väljakutsed mulle meeldivad. Aga eks see sõltuks juba teemast,“ lausub Luik.

Lisaks ei suudaks Luik kajastada väga emotsionaalseid teemasid, kuna kardab, et võib kaamera ees niimoodi lihtsalt nutma puhkeda. Selliste teemadena toob ta karjuva ülekohtu loomade ja laste suhtes. Kuid Luige sõnul ei oleks ta põhiline probleem isegi erinevate teemade kajastamine, kuivõrd teatud inimestega intervjuude tegemine. 

„Ma arvan, et ma teemasid väga ei valikski, pigem inimesi. Ma olen väga tundlik selles suhtes, millised inimesed on, seega kui ma tean, et mõni inimene mind ei salli või tal ei ole minuga mugav, siis ma ei tahaks sellise inimesega rääkida ükskõik mis teemal. Siis ma ütleks ei ja paluks mõnel kolleegil siis sellise inimesega rääkida.“

Suurimaks toeks on pere

Heli peab oma suurimaks toetajaks oma elukaaslast Henrit. Temaga koos arutati enne iga kandi pealt läbi, juba enne kandideerimist, kas Helist võiks “Terevisiooni” saatejuht saada. Lisaks tuli paaril läbi arutada, kas Heli karjäärimuutuse pärast lepitakse paratamatusega, et selleks tuleb nende lemmiklinnast Viljandist ära kolida. 

„Me elame Viljandis ja armastame seda nii väga, aga meil oli algusest peale Henriga läbi räägitud see pakkumine ja ma ei oleks seda saanud teha, kui siin ei oleks minu pere taga. See on ainult koos Henriga tehtud ja ta on kivi mu kõrval. Loomulikult Nora-Mai ja Arabella, ehk tütar ja koer on täpselt samamoodi toeks, aga mitte teadlikult. See on ühine koos otsus tehtud ja me mõtlesime seda tükk aega enne, kui ma üldse kandideerisin. See on tegelikult väga raske, sest me kumbki ei taha Viljandist ära tulla. Aga praegu tundus täpselt see hetk, et millal siis veel,“ jutustab Luik.

Varajast ärkamist naine ei karda. On ju ometigi naise näol tegu värske emaga ning varahommikul tegutsema hakata ei ole naise jaoks keeruline katsumus. 

„Kui mulle keegi ütleb, et „Heli, sa saad homme kaheksani magada!“ siis ma imestan, et issand, millega ma selle olen ära teeninud?“ naerab ta, tõdedes, et ta kardab pigem seda, et Veisman võib sisse magada.

Luik tunnistab, et kõige suurem hirm on tal läbikukkumise ees.

„Kardan, et vaataja ei võta mind omaks, et ma räägin suvalist möla ja kõik mõtlevad, et mida ma teen seal. Kardan just televaataja silmis läbi kukkuda – et kui keegi näeb mind ekraanil, siis tal läheb tuju nii halvaks, et ta ei tahagi tööle minna!“ sõnab Luik.

Seda, et televaataja teda ei tunne, peab naine ühelt poolt heaks, teiselt poolt halvaks. 

„Ma mõtlen, et see on hea, et televaataja mind ei tunne, pole sellist taaka kaasas ja ma olengi puhas leht, aga samas seda kergem on seda rikkuda, seda kergem on mul täiesti pekki keerata. Aga Marite Kallasmaa, meie juhendaja ütles, et natuke peab olema ikka Elvis ka, peab olema egoist, et ekraanile ronida, peab olema see edevus ikkagi sees. Kui sul on see edevus ja lähed sinna ekraanile, siis peab olema ka see teadmine, et sa võid ka mitte meeldida."

Kuid saagu, mis saab, poole pealt naine hommikusaatest ära joosta ei kavatse.

„Olen seadnud omale eesmärgiks, et selle hooaja teen ikka ära. Kunagi ei saa välistada, et see ikkagi ei sobi. Aga seda ei juhtu, et nädala või kuu pärast mõtlen, et mis nüüd saab,“ ütleb ta.

Muidugi soovitab värske saatejuht kõigil uutel ja vanadel „Terevisiooni“ vaatajatel uut hooaega hakata kohe septembrist vaatama. Naise sõnul on uute ja hakkamist täis saatejuhtidega saade kindlasti terav, põnev ja laiahaardeline.

„Nii mina, kui Martin, Reimo ja Piret, toome nooruslikkust saatesse, aga samas me jälgime, et see ei muutuks domineerivaks. Seda ei pea kartma, et saade keerab fookuse täiesti teisele poole. Pigem saab oodata vana head „Terevisiooni", kes äratab, aga lisab särtsakust teistesse teemadesse juurde. Et kui keegi toob vana head boršisuppi, aga on sinna lisanud vürtsiks veidi tšillit juurde, mis täpselt sobib ja mõnus kick on juures. Sama hea kui enne, aga nüüd on veel parem!“