„TERE, TEILE ON TELEGRAM!“: Saagim tarbis otse-eetris taas keelatud ainet! (59)

Seekord olid saatekülaliseteks Dagmar Kase ja Liisa-Indra Pajuste, kellega
tuli juttu veganlusest, loomade õigustest ja muidugi ka hiljutisest
kurvast uudisest, et Lool munatööstusele ebavajalikud tibud prügikasti
lämbuma visati.

Miks veganlus, kas see tegelikult ka loomi aitab ja kas ka
üksikisiku valikud aitavad maailma muuta? Ja kas on tõesti võimalik, et
ainult taimi tarbivad inimesed ka tegelikult tervisest pakatavad? Seda järelvaata juba täpsemalt videost! 

Liisa-Indra Pajuste veab populaarset veganblogi Banaanisaar

Ta on lõpetanud Cornelli Ülikooli taimedel põhineva toitumise kursuse, õppinud
laste toitumist Stanfordi Ülikooli kursusel, uurinud taimebioloogiat Tel
Avivi professori käe all, teinud läbi Eesti Võimlemisliidu ja Tallinna
Ülikooli treenerikoolituse ning läbinud Vegetarian Health Institute´i
põhjaliku taimetoiduprogrammi High Raw Vegan Mastery. Kraadiõpingute järgi
on Liisa-Indra riigiteadlane, lisaerialaks riigikaitse. Tööajal teeb ta
turundust ja avalikke suheteid, näiteks Eesti Loomakaitse Seltsile ja
Vastutustundliku Ettevõtluse Foorumile.

Dagmar Kase on pikaajaline vegan ja feminist, loovisik ja
kultuurikorraldaja

Dagmar hoolib vägivalla, diskrimineerimise ja rõhumise
vähendamisest siin ja praegu. Dagmar on mõtisklenud mitmetel näitustel,
festivalidel ja konverentsidel ning mitmetes publikatsioonides nii Eestis
kui ka välismaal (Sirp, Eesti Päevaleht, Journal for Critical Animal
Studies, Vegan jt) ühiskonna olemuse üle. Viimastel aastatel on keskseteks
küsimusteks olnud soo pertseptsioon, identiteedi ja stereotüüpide
konstruktsioon ja deformatsioon, privileegid ning laiemas plaanis –
inimõigused, keskkonnaõigused ja loomade õigused.

Saate teises pooles proovis Anu taas ühte põnevat ainet, mida mõned mürgiks
ja teised ravimiks peavad - kurikuulsat MMSi. Ainet, mille 
vastu on aastaid peetud peavoolumeedia ja politsei vahendusel vihast sõda.

Ärge muretsege, Anu lürpis seda sisse korralikult ja midagi hullu ei juhtunudki!?

Järelvaata toimunut täpsemalt videost!

MMS – avalikkuse eest varjatud imeravim?

Juba mõne aasta vältel levivad maailmas kuuldused imelahusest nimega MMS, mida ükski ametlik ravimiorganisatsioon ei tunnista, kuid ometi on selle abil väidetavalt terveks ravitud tuhandeid inimesi, kirjutab läbipaistvat meediat viljelev portaal Telegram.  

MMS (Miracle Mineral Supplement/Miracle Mineral Solution) on lahus, mis koosneb 28 protsendist naatriumkloritist (NaClO2) ja destilleeritud veest. 2006. aastal tutvustas seda lahust maailmale Jim Humble, avaldades raamatu “The Miracle Mineral Solution of the 21st Century“.

Humble ja paljud tema pooldajad on lahust reklaaminud kui ravi maailma kõige tõsisematele haigustele nagu HIV, malaaria, hepatiit, gripiviirus ja vähk. Paljud arstid ja teadlased on aga lahuse vastu ning hoiatavad inimesi MMS-i tervistkahjustavate kõrvalnähtude eest. Samuti keeldub meedia sellest rääkimast ning FDA (USA toidu- ja ravimiohutuse amet) on lahuse kasutamise ravieesmärkidel keelanud.

Naatriumkloriti kõige tavapärasem kasutusviis on riide ja paberi pleegitamine, seega tekitab ravim rohkelt vastakaid arvamusi ja õigustatud küsimusi.

Viie tunniga malaariast terveks?

Igal aastal sureb malaariasse umbes 1,2 miljonit inimest. Vee puhastamist kloori abil on inimesed praktiseerinud juba peaaegu sada aastat. Seda tehnikat on kasutatud nii spaades kui ka muudes avalikes ujulates. Jim Humble jõudis aga 1990-ndate lõpul järeldusele, et sarnane ühend puhastab inimkeha 1–5 tunniga malaaria parasiitidest. Aastaid üritas Humble ravimit laiemale avalikkusele tutvustada, kuid astus ette mõni organisatsioon, kes leidis, et MMS-i on vaja veel uurida.

2012. aasta lõpul tegid Uganda Punane Rist, Rahvusvaheline Punane Rist ja Puhta Vee Tugikeskus testi, et näha, kas MMS tõesti töötab. Selle aja vältel raviti 100% õnnestunult 48 tunni jooksul terveks 154 malaariahaiget inimest. Mitu kuud pärast seda projekti polnud Punane Rist nõus tulemusi avaldama ning kui Leo Koehof, üks testi läbiviijaid, tulemused avalikkuse ette tõi, tuli IFRC (International Federation of Red Cross & Red Crescent Societies) välja avaldusega, milles nad ütlevad lahti enda igasugusest seotusest MMS-iga. Lisaks sellele püüdis Puhta Vee Tugikeskuse tegevjuht Klaas Proesmans iga hinna eest testide tulemusi varjata.

Klaas Proesmansi sõnul kasutatakse ClO2 juba aastakümneid vee puhastamiseks ning tema väitel võib sel viisil puhastatud vesi kaasa tuua ootamatuid kõrvalnähtusid. “Me ei võta ühtki avalikku seisukohta seoses ClO2-ga,“ sõnab Proesmans kindlalt ning lisab, et sellegipoolest tuleks selles valdkonnas veel uurimistööd teha.

Tervendavad omadused?

Paljud inimesed üle maailma on siiski enda jaoks avastanud MMS-i positiivsed mõjud ning julgustavad ka teisi seda kasutama. Lisaks rasketele haigustele toimib osa inimeste sõnul MMS ka tavalise külmetuse puhul või lihtsalt keha puhastajana. Seda müüakse üldiselt interneti kaudu ning kasutamiseks on väga ranged reeglid: kui palju võtta, mis aja tagant ning mil viisil.

Ka üks eesti tüdruk rääkis toimetusele, kuidas tema sõber Austraalias reisides gripi puhul võttis väga väikeste doosidena MMS-i, mis ravis ta terveks vähem kui 24 tunniga. Samuti nägi tüdruk oma silmaga, kuidas surevale koerale pihustati kõhu peale lahust ning mõne päeva pärast jooksis koerake jälle rõõmsalt ringi. “Sellega peab aga arvestama, et kuuri ajal ei saa olla väga inimeste hulgas, sest juba väikese tilga manustamisel tuleb kõik, mis su sees on, kehast välja,“ ütleb ta.

Kuidas MMS kehas töötab?

Kui MMS vereringlusse jõuab, siis selles esinev kloordioksiid (ClO2) mõjub igale rakule, mille pH tase on alla 7. See tähendab, et haiged rakud “aurustuvad“ (oksüdeeruvad) ning terved rakud jäävad puutumata.

Punaverelibled, mis on inimkehas süsihappegaasi ja hapniku kandjateks, ei tee vahet kloordioksiidil ja hapnikul. Seega, pärast MMS-i sissevõtmist seovad punaverelibled end kloordioksiidi ioonidega ning võitlevad kehas ringeldes parasiitide, seente ja haigete rakkudega, millel on madal pH-tase ja positiivne laeng. Kui haigeid rakke kehast ei leita, viiakse kloordioksiid kehas kohta, kus tavaliselt hapnik oksüdeerib mürgid ja muud kahjulikud ained.

Loomulikult on see protsess tegelikult keerulisem ning komplekssem ja nõuab palju teadmisi keemiavaldkonnas. Teada on aga fakt, et MMS on paljusid inimesi aidanud. Kas tegemist on tõesti imeravimiga, mida ametkonnad ei taha inimestele tutvustada või vajab lahus tõepoolest veel põhjalikku uurimist ohtude osas, see jääb igaühe enda otsustada.