Semiootik Lotman võrdleb Valge Maja segadusi "Anna Kareninaga" (4)

Õhtuleht avaldab Lotmani ajaveebis ilmunud essee täies mahus

Steve Bannoni vallandamine oli vaid jäämäe tipp. Suurem osa Donald Trumpi nõunikest ja nendest, kes aitasid teda presidendiametisse, on nüüd vallandatud. Presidendi uus personaliülem erukindral John F. Kelly tegi puhta töö. 

Pikemat aega olid teemaks Valge Maja infolekked. Nendega võitlemiseks võttis Trump pressiesindajana tööle Anthony Scaramucci, kes lubas lekitajad maha lüüa ning kahtlustas selles Reince Priebust, kelle ta lasi ka vallandada. Paraku lendas ta ise kümnepäevalise töötamise järel ametist. 

Tegelikult aga Trump teadis, kes on lekitaja: see oli ta lähim mõttekaaslane, strateegianõunik Steve Bannon, ja kui kindral Kelly keeras Valges Majas kraanid kinni, läks Bannon kurtma liberaalsele ajakirjanikule Robert Kuttnerile, et see Trump, keda me valisime, on nüüd otsa saanud. Bannoni soov on keskenduda kaubasõjale Hiinaga ja mitte tegeleda nii tühise riigiga, nagu seda on Põhja-Korea.
Mõni päev pärast seda teatati Bannoni lahkumisest Valgest Majast.

Viimane ja sümboolne lahkumine toimus aga paari päeva eest, kui Valgest Majast sunniti lahkuma presidendi nõuniku abi Sebastian Gorka. Iseenesest võiks tunduda, et täitsa tühine uudis: neid nõunikuabisid on Valges Majas üksjagu. Kuid Sebastian Gorka oli viimane alt-rightide esindaja, kusjuures üsna koloriitne ja kärarikas. Kui Steve Bannon on idealist ja intellektuaal, siis Gorka, hoolimata oma teaduskraadidest (mille ehtsuses on kaheldud), on just räuskav, peaaegu et karikatuurne kuju. Põhilise kuulsuse kogus ta oma lausega, millest tekkis internetimeem, et Donald Trumpi presidendiks valimisega saabus pidžaamapoisi ajastu lõpp ja alfaisased on tagasi.

Nali naljaks, aga kui me vaatame nüüd Trumpi kabinetti ja Valge Maja personali, siis see on peaaegu täielikult komplekteeritud pankuritest ja erukindralitest. Ma ei mäleta ühtegi nii globalistlikku USA valitsust, aga ma jälgin seda alates 1963. aastast (president Kennedy mõrvast).

Tegelikult on olukord päris huvitav. President on ennast riigi valitsemisest kõrvaldanud, ja ehkki räägitakse, et ta töötab peaaegu ööpäev läbi, seisneb tema töö põhiliselt teleprogrammide vaatamises, kus ta fikseerib kõik korrad, kus teda mainitakse, ning reageerib nendele peaaegu kohe Twitteris (vähemalt selline oli üks viimaseid infolekkeid). Võib-olla see polegi Ameerika jaoks kõige hullem variant, kuna valitsus on komplekteeritud väga kompetentsetest ja kõvakäelistest liidritest. 

Ma ei saanud tükk aega aru Trumpi tegevusest. Ta nagu klaariks siiamaani arveid Obama ja Clintoniga, ennast nende taustal kiites, justkui tegeledes valimiskampaaniaga, kui valimised on ammu läbi. Kuid järjest rohkem on mulle hakanud tunduma, et ta tegelebki valimiskampaaniaga, aga mitte eelmise, vaid järgmisega. Kusjuures ta šansid ei ole halvad.

Liberaalne ajakirjandus muudkui korrutab, et Trumpi populaarsus kahaneb. Tegelikult aga ei kahane, vaid pidevalt kõigub 36-38% ulatuses ning viimased rassirahutused on seda toetust pigem veidi tõstnud. Trump tegelebki oma valijaskonna konsolideerimisega ning sugugi mitte edutult. Kui nüüd majandus saab korda (aga Obama valitsemine oli majandusele tõepoolest halb), siis Trumpi väljavaated järgmiseks ametiajaks pole sugugi halvad. 

Siin on aga paar olulist nüanssi. Trump sai viimastel kuudel mõned väga tähtsad lüüasaamised Kongressis ning tema põhivaenlasteks on nüüd mitte niivõrd demokraadid kui vabariiklaste erakond ja ennekõike selle establishment senaator McCainiga eesotsas. Tüüpiline Trumpi pooldaja ei hooli sellest, et Trump taganeb järjest oma valimislubadustest, süüdistades selles valelikku ajakirjandust ja vabariiklaste erakonda. Kuid selleks, et osutuda ka järgmisel korral valituks, peab temast saama kõigepealt GOPi kandidaat, nii et erakonnavastane retoorika võib osutuda ohtlikuks mänguks.

Nagu ma juba kirjutasin, võivad Trumpile saada saatuslikuks tema reageeringud Charlottesville'i rahutustele. Ootamatult tugeva seisukohaga esines riigisekretär Tillerson, vastandades Ameerika ideaale ja kogu valitsuse ühist seisukohta Trumpi sõnadele: Trump räägib iseenda eest. 

Ma ei mäleta ühtegi varasemat juhust, kus presidendist on nii selgelt distantseerunud tema enda kabineti minister, rääkimata juba riigisekretärist. Ja see pole juba esimene kord, kui kriitikanooled Donald Trumpi aadressil lendavad mitte liberaalsest CNNist, vaid konservatiivsest ja varem Trumpi soosinud Fox Newsist. Ning ei maksa alahinnata orkaan Harveyga seonduvat -- see pani ka kliimasoojenemise skeptikud kukalt kratsima.