Inimesed

Eile möödus 35 aastat legendaarse Hollywoodi tähe Ingrid Bergmani surmast

„Kui vajate Rootsi näitlejannat, kes oskab itaalia keeles öelda vaid "ti amo”, olen valmis Teie filmi tulema ...” 

Triin Tael, 30. august 2017, 00:01
PÜHAKUST LANGENUD NAISEKS: Victor Flemingi „Jeanne d'Arcis“ (1948) Orléansi neitsit kehastanud Ingrid Bergman šokeeris oma armuafääriga nii Hollywoodi kui ka kogu USAd.Foto: VIDA PRESS
Filmimaailma üks kaunimaid armastuslugusid ja suuremaid skandaale sai alguse fännikirjast, mille Ingrid Bergman saatis Itaalia režissöörile Roberto Rossellinile. „Kui vajate Rootsi näitlejannat, kes räägib väga hästi inglise keelt, kes pole unustanud oma saksa keelt, kes pole prantsuse keeles eriti arusaadav ning kes oskab itaalias keeles öelda vaid “ti amo”, olen valmis tulema ja koos teiega filmi tegema,” teatas toonane Hollywoodi superstaar.

Ingrid Bergmanit oli selleks ajaks tabanud tüdimus Hollywoodi stampidest, aga ka abielust arst Petter Lindströmiga. 1939. aastal Hollywoodi „Intermezzos” särava debüüdi teinud ning seejärel järjestikustes kassatükkides „Casablanca” (1942), „Kellele lüüakse hingekella” (1943), „Gaasivalgus” (1944), „Nõiutud” (1945) ja „Kurikuulus” (1946) hiilanud rootslanna oli juba Oscari laureaat, kes sai mängida oma aja suurimate kineastide käe all. Kuid ta tundis end sunnismaisena ja kibeles kuldpuurist välja. Mees, kes oli ta Ameerika filmimekasse kutsunud, tipp-produtsent David O. Selznick, aheldas oma superstaari lepingu külge ning tahtis põlistada Bergmani pühakuimagot, kirjutab Popmatters.com. Selznicki nägemuses tohtis Ingrid mängida vaid ohvreid ja märtreid. Ent näitlejanna tundis, et tema anne läheb niimoodi kaotsi. Ta vajas virgutust.

Samal teemal

Rutiinses abielus otsis Ingrid lisasädet armulugudest. Näitlejanna, kes kasvatas koos Petteriga tütar Piat, lubas endale romaanikesi filmipartnerite Gary Cooperi ja Gregory Peckiga, suupillivirtuoos Larry Adleri ja sõjafotograaf Robert Capaga. Kuid tõsine armulugu, mis tõmbas aastateks Bergmani karjäärile kriipsu peale, sündis tagasihoidlikust fännikirjast.

Bergmanit hurjutati nii kirikukantslist kui ka senatis

1948. aastal Roberto Rossellini neorealistlikku filmi „Rooma – lahtine linn” (1945) nähes vaimustus Bergman Itaalia režissööri uuest julgest stiilist. Kineast kasutas oma filmides mittekutselisi näitlejaid. Ingrid otsustas Rossellinile kirjutada ning oma teeneid pakkuda. „Kallis Roberto!” algas kiri. „Nägin Teie filme „Lahtine linn” ja „Paisan” ning need meeldisid mulle väga. Kui vajate Rootsi näitlejannat, kes räägib väga hästi inglise keelt, kes pole unustanud oma saksa keelt, kes pole prantsuse keeles eriti arusaadav ning kes oskab itaalias keeles öelda vaid „ti amo”, olen valmis tulema ja koos teiega filmi tegema.”

Rossellini telegrafeeris kärmelt vastu. „Sain just tundetulva saatel Teie kirja,” vastas itaallane. „On täiesti tõsi, et unistasin ühise filmi tegemisest Teiega ning kavatsen sellest hetkest peale teha kõik, mis minu võimuses, et selline unistus võimalikult kiiresti täituks.”

Ingrid ja Roberto kohtusid järgmisel aastal, kui näitlejannal oli käsil järjekordne koostöö Alfred Hitchcockiga – „Kaljukitse märgi all”. Sündisid plaanid uueks filmiks – Rossellini „Stromboli” oli lugu Leedu põgenikust, kes abiellub kalgil Stromboli saarel jõhkra Itaalia kalamehega (Mario Vitale). Tegelikult oli kurikuulus naistemees Rossellini andnud peaosa oma toonasele armukesele, itaalllaste armastatuimale näitlejannale Anna Magnanile. Ent Ingrid oli Roberto pea segi ajanud: kineast näitas Magnanile ust, hülgas ka ülejäänud neli armukest ning kirjutas „Stromboli” rootslanna jaoks ümber.

SAATUSLIK KOOSTÖÖ: Ingrid Bergman ja Roberto Rossellini armusid „Stromboli“ võtetel nii tuliselt, et näitlejanna jäi lapseootele. Poeg Robertinole lisandusid kahe aasta pärast kaksikud Isabella ja Isotta.Foto: VIDA PRESS

Bergman heitis ettevaatuse kus seda ja teist, hülgas oma seadusliku mehe ja jäi võtete ajal Robertost rasedaks. Kuid Hollywood, kes oli omal ajal sallinud tummfilmitähtede Mary Pickfordi ja Douglas Fairbanksi armuafääri ning andnud õnnistuse Humphrey Bogarti suhtele noorukese Lauren Bacalliga, pööras Ingridile halastamatult selja. Kuna nii Bergman kui ka Rossellini olid abielus, mõistsid nii USA ajakirjandus kui ka usutegelased nende armusuhte hukka. Seni pühakumainega Ingrid, kes oli kehastanud nii nunna kui ka Jeanne d’Arci, oli ühtäkki hoor, keda hurjutati lehtedes, kirikukantslitest ja isegi USA senatis. Colorado senaator Edwin C. Johnson nimetas Ingridit vaba armastuse sekti liikmeks ning õudustäratavaks näiteks naiselikkuse ja kurjuse tohutust mõjust.

Ingrid Bergman ja Roberto Rossellini.Foto: VIDA PRESS

„Ingrid klammerdus veendumuse külge, et ta jäi endale truuks.“

Bergman oli sunnitud Ühendriikidest põgenema ja Itaaliasse kolima, ehkki Vatikani ajaleht süüdistas näitlejannat kogu riigi tunnete haavamises. Poeg Robertino sündis nädal enne tema abielulahutuse jõustumist – 2. veebruaril 1950. Ingrid ja Roberto said maikuus viimaks pulmad pidada, kuid „Stromboli” kukkus boikoti tõttu läbi, nagu ka kõmulise paari neli ülejäänud ühisfilmi. 1952. aastal tõi Bergman ilmale kaksiktütred Isabella ja Isotta, kuid pere täienemine ei suutnud skandaalselt alanud abielu päästa. Hiljem tunnistas ta, et itaalia ja rootsi temperament olid liiga erinevad.

1957. aastal lahutasid Rossellini ja Bergman pikalt vindunud abielu. Selleks ajaks oli Hollywood häbimärgistatud kassamagnetile viimaks andestanud ning pakkunud talle nimiosa filmis „Anastasia”. Comeback 1956. aastal oli võidukas: põnevuslugu mälukaotusega naisest, kes näeb välja nagu Venemaa viimase keisri Nikolai II noorim tütar, suurvürstitar Anastassia Nikolajevna Romanova, tõi Ingridile teise Oscari. Režissöör Anatole Litvak nimetas Bergmanit üheks maailma paremaks naisnäitlejaks. „Ingrid on 43, kuid näeb jumalik välja. Ta on lihtne otsekohene inimene. Ta klammerdus kõigis oma hädades veendumuse külge, et ta on endale truuks jäänud. Ja see tegi temast väga erilise inimese.”

Juba 1958 abiellus Ingrid taas rootslasega – produtsent Lars Schmidtiga. Paraku lõppes nende kooselu 1975. aastal samuti lahutusega. Samal aastal diagnoositi Ingridil rinnavähk. Sidney Lumeti filmiga „Mõrv Idaekspressis” kolmanda Oscari võitnud Bergman jätkas haigusega võideldes näitlemist. Tema viimseks filmiks suurel ekraanil jäi Ingmar Bergmani „Sügissonaat” (1978). Suure Rootsi näitlejanna viimne roll oli Iisraeli peaminister Golda Meir 1982. aasta miniseriaalis „Naine nimega Golda”. Bergman suri 1982. aasta 29. augustil – oma 67. sünnipäeval.

Kunagise armuskandaali kohta ütles Ingrid: „Inimesed nägid mind „Jeanne d’Arcis” ja kuulutasid mu pühakuks. Aga ma pole pühak. Olen lihtsalt naine, tavaline inimene.”

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee